Ameerika seisab silmitsi „kapitalistliku kristlusega“. Koguduste eesmärk pole enam vaimne küpsus, vaid kasv nii inimeste arvus, varades kui rahades. Jeesuse hukkamõist Laodikeia koguduse üle puudutab paljusid tänapäevagi kogudusi: „Te isegi ei saa aru, mis teiega juhtunud on. Te pimedus on muutnud teid leigeteks ja te isegi ei näe seda, arvates endiselt, et olete tulised minus.“ (vt Ilmutuse 3:15-17).
Tüatiira koguduse probleem seisnes selles, et ta flirtis võrgutavate, saatanlike teenistujatega. Kujuta vaid ette selle koguduse pastori reaktsiooni, kui ta luges neid sõnu: „Ja Tüatiira koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb Jumala Poeg, kelle silmad on nagu tuleleek.“ (Ilmutuse 2:18). Sellele järgnes aga kiitus: „Ma tean sinu tegusid ja armastust ja usku ja teenimist ja su kannatlikkust ning et su viimaseid tegusid on rohkem kui esimesi.“ (Ilmutuse 2:19). Kristus ütleb taaskord: „Ma tean su tegusid.
Ilmutuse raamatu 2 ptk’s kirjeldatud Efesose kogudus oli kaotanud Kristuse ligiolu enese keskelt. Näen selles olukorras paralleele ka tänapäevaga. Osad kõige külmema kõhuga inimesed, keda ma eales näinud olen, on need, kes on töötanud sotsiaalhoolekande vallas. Inimesed, kes algselt olid tõeliselt siirad ja pühendunud, kuid kes tänu kannatustele ja valule, mida nad igapäevaselt nägid, kogesid, et seda on liiga palju kanda. Sama lugu võib juhtuda ka kristlastega. Jumalasulased ja kogudustes teenivad ilmikud näevad inimeste eludes nii palju valu ja pattu, et see võib paadutada nende südamed.
Oled võib-olla hetkel läbi minemas kohutavast katsumusest, kuid samas tead, et küsimus pole üldse selles nagu tegeleks Jumal su elus mõne patuga. Nii ka mõtled, miks laseb Jumal sul kannatada nii kohutavat valu?
Piibel maalib meile pildi, mis on ühtaegu õrn, kui ka isiklik ja tuletab meile meelde, et Jumal kuuleb alati meie nuttu (Psalmid 6:9). Osad piiblitõlked ütlevad ka, et Jumal loeb kokku, võtab vastu ja tunneb igat me pisarat.
„See ongi leib, mis on alla tulnud taevast. See ei ole niisugune leib, mida teie esiisad sõid, ja surid. Aga kes seda leiba sööb, elab igavesti.” Seda ütles Jeesus Kapernauma sünagoogis õpetades. Siis paljud tema jüngrid ütlesid seda kuuldes: „See sõna on ränk, kes suudab seda kuulda?” Aga Jeesus, kes sisimas teadis, et ta jüngrid selle pärast nurisevad, ütles neile: „Kas see ärritab teid?“ (Johannese 6:58-61) Pane tähele, et Jeesus rääkis siin usklikele. Kuid mis oli see ränk sõna, millele nad reageerisid?
Peale Jeesuse surnuist ülestõusmist, oli meeleparandus Kristuse esimese jutluse peamiseks tuumaks. Peetrus ütles neile suurtele rahvahulkadele, kes olid nelipüha päeval kokku tulnud: „Jeesuse Naatsaretlase…olete teie ülekohtuste inimeste kätega risti naelutades hukanud.“ (Apostlite teod 2:22-23). Kui inimesed seda kuulsid, tabas neid tohutu patutunnetus. See kuulutatud sõna tungis nende südameisse, kuna Püha Vaim oli tulnud oma täies väes. Ja Jeesuse kohaselt ongi see just Jumala Vaimu töö.
Jeesus kuulutab: „Minu kogudus on koht, kus pole häbituid, sest kõik parandavad meelt.“ Ka apostel Paulus tunnistab: „Sõna on su lähedal, sinu suus ja su südames.” See on ususõna, mida me kuulutame. Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma südames usud, et Jumal on ta üles äratanud surnuist, siis sind päästetakse, sest südamega usutakse õiguseks, suuga aga tunnistatakse päästeks. Sest Pühakiri ütleb: „Ükski, kes usub temasse, ei jää häbisse.“ (Roomlastele 10:8-11).
Mida kujutab endast tõeline Jeesuse Kristuse evangeelium?
Jeesus ütles oma jüngritele: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle!“ (Matteuse 16:24).
„Palgaline aga, kes ei ole karjane ja kelle omad lambad ei ole, kui ta näeb hunti tulemas, jätab lambad maha ja põgeneb - ja hunt kisub neid ja ajab nad laiali…Mina olen hea karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind, nõnda nagu Isa tunneb mind ja mina tunnen Isa, ning annan oma elu lammaste eest.“ (Johannese 10:12, 14-15).