„Lapsed, ma olen teiega veel pisut aega. Te hakkate mind otsima, ja nagu ma ütlesin juutidele: „Kuhu mina lähen, sinna ei saa teie tulla”, nii ütlen ma praegu ka teile. Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.” (Johannese 13:33-35).
Hiljaaegu tuli üks noormees Times Square’i koguduses eestpalvele, üleni värisedes ja nuttes. Ta ütles, et on pärit Washingtoni osariigist ja oli õhtul varem sattunud täiesti juhuslikult meie jumalateenistusele. Siis aga lahkus sealt, et minna ühele kontserdile, kuid seejärel lahkus omakorda kontserdilt, et tulla tagasi me kogudusse. Ja nii ta eestpalvel lõpetaski. Küsisin ta käest: „On su vanemad kristlased?“, mispeale ta vastas: „Jah, härra ja nad on pidevalt palvetanud mu eest.“
Paulus küsis Galaatia koguduselt: „Te jooksite hästi. Kes on teid takistanud tõele kuulekad olemast? See veenmine ei tule sellelt, kes teid kutsub. „Pisut haputaignat teeb kogu taigna hapuks.” (Galaatlastele 5:7-9).
Kindlustunne oli see, mis lasi Paulusel Rooma kogudusele öelda: „Aga ma tean, et teie juurde tulles tulen ma Kristuse rohke õnnistusega.“ (Roomlastele 15:29). Tal oli püha kindlustunne oma elu suhtes Kristusega ja ta kuulutas: „Just selle pärast püüan ma alati hoida puhast südametunnistust Jumala ja inimeste ees.“ (Apostlite teod 24:16). Ehk teisisõnu ütles ta: „Mu elu on kui avatud raamat Issanda ees. Mu südames pole mingit salajast pattu ja Jumalal pole mulle mingeid etteheiteid.
„Aga ma tean, et teie juurde tulles tulen ma Kristuse rohke õnnistusega.“ (Roomlastele 15:29). Paulus kirjutas need sõnad Rooma kristlastele, andes mõista, et ta ei kahtle hetkekski, et kui ta neid kohtab, on see Kristuse täite õnnistustega.
Jumala perre kuuludes koguneme me kogudustesse ülistama, laulma, kuulama ja andma. Kui me aga pole ettevaatlikud, võivad meist saada pealtvaatajad selles osas, kuidas Jeesus tahaks, et me oma elusid elaks. Sageli, kui näeme inimesi patustamas, soovime nende aitamise asemel salaja, et nad hoopis vahele jääksid. Ja kui nad siis jäävad, leiame endale õigustust stiilis: „Ma teadsin seda! Selle inimese elu tundus alati veidi vildakas olevat.“
Vahetult enne, kui Jeesus tervendas Markuse 7 ptk’s kurdi mehe, vaatas Ta üles taevasse ja õhkas (vt Markuse 7:34). Sõna „õhkamine“ tähendab antud kontekstis kuuldavat oiet või ägamist. Jeesuse südamest lähtus üks tugev ohe. Ilmselgelt ei kuulnud see kurt mees seda, aga mis selle ohke siis tingis?
Mis oli esimene asi, mida Jeesus tegi, kui kurt mees Ta juurde toodi? Jeesus viis ta rahvahulgast kõrvale (Markuse 7:33). Jeesus teadis koheselt, mida see kurt mees vajas. Ta igatses isikliku puudutuse ja kogemuse järele. Ta ei tahtnud leppida millegagi, mida „teised“ olid leidnud, vaid tahtis kogeda midagi ehedat ja reaalset iseenda jaoks. Ta tahtis, et Jeesus avaks ta kõrvad ja päästaks ta keele valla ja see pidi juhtuma vaid nende kahe vahel.
Kurdi ja kidakeelse mehe ainus lootus terveks saada peitus Jeesuses (Markuse 7:31-35). Ta vajas isiklikku kohtumist Temaga. Olgu siinkohal täpsustuseks öeldud, et see mees polnud selline, nagu need, keda Paulus kirjeldas: „…vaid otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad nende kõrvu, ja pööravad end eemale tõest...“ (2 Timoteose 4:3-4). Ka polnud sel mehel „tuimuse vaimu või kõrvu, mis ei kuule“ (Roomlastele 11:8).
Markuse 7 ptk’s võime näha, kuidas Jeesus saadab korda ühe tõeliselt suure ime. Kogu lugu leiab aset vaid viies salmis: „Ja Jeesus lahkus Tüürose alalt ja tuli läbi Siidoni Galilea järve äärde, Kümnelinnamaa piirkonna keskele. Ja tema juurde toodi kurt ja kidakeelne ning paluti teda, et ta paneks oma käe ta peale.