Oli paasapühade aeg ja Jeesus oli õpetamas templis. Suur rahvahulk oli kogunenud Teda kuulama, kuna nad olid kuulnud Temast kui armastuse sõnumi kuulutajast ja Jumala võimsate tegude tegijast. Kuid vaevu olid nad jõudnud kokku tulla, kui kohalikud religioossedki juhid lagedale ilmusid. „Aga kirjatundjad ja variserid tõid abielurikkumiselt tabatud naise ja panid ta keskele seisma...“ (Johannese 8:3). Need juhid nägid Jeesuses ohtu oma autoriteedile, kuna Ta esindas üht uut fenomeni, mis oma õpetuse kaudu paljastas nende jäigad ja ennastõigustavad religioossed etteasted.

See oli usu kaudu, et Aabraham kuuletus Jumala kutsele ja liikus maa suunas, mille Jumal oli talle tõotanud tõotuse ja pärandina. Ta lahkus oma kodupaigast ja läks usus välja, omamata aimugi, kuhu ta läheb (vt 1 Moosese 12:1).

Kallis sõber – Jumala andestusel pole mingeid piire. Jeesus ütles oma jüngritele: „Kui su vend…ka seitse korda päevas sinu vastu patustab ja seitse korda sinu poole pöördub, öeldes: „Ma kahetsen”, andesta ikka talle!” (Luuka 17:4). Kujutad sa üldse midagi sellist ette? Keegi patustab mu vastu teadlikult seitse korda päevas, öeldes seejärel: „Vabandust!“ ja ma pean talle andeks andma? Ikka ja jälle? Just nimelt, sest kui palju enam andestab me Taevane Isa kõigile oma lastele, kes Tema ette meeleparanduses tulevad. Seetõttu ära püüagi seda mõista!

Üks julgustavamaid salme kogu Piiblis on 2 Korintlastele 4:7, kus on öeldud: „See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist.“ (2 Korintlastele4:7). Seejärel aga kirjeldab Paulus neid maiseid astjaid, öeldes nende kohta, et neid rõhuti ja nad olid nõutud; neid suruti maha ja nad olid tagakiusatud ning sageli otsekui surmaga silmitsi.

Jeesus käskis oma jüngritel astuda paati, mis oli minemas vastu tormile. Piibel ütleb: „Ja Jeesus käskis sedamaid oma jüngreid paati astuda.“ (Matteuse 14:22). Paati ootasid ees mäslevad veed ja siia-sinna loksutamine. Jüngrid läksid sõna otseses mõttes vastu Titanicu huku miniversioonile ja Jeesus oli sellest igati teadlik.

Olles kuulnud ära Jeesuse Mäejutluse, oli rahvas hämmingus. Piibel ütleb: „Ja sündis, kui Jeesus oli need kõned lõpetanud, et rahvahulgad olid vapustatud tema õpetusest, sest ta õpetas neid nagu see, kellel on meelevald….“ (Matteuse 7:28-29). Kreekakeelne sõna „meelevald“ tähendab antud kontekstis „millegi valdamist, võimu ja väge, vabadust, kontrolli omamist“. Ehk teisisõnu ütlesid Jeesuse kuuljad: „See mees teab, mida räägib!“

Olles kuulnud ära Jeesuse Mäejutluse, oli rahvas hämmingus. Piibel ütleb: „Ja sündis, kui Jeesus oli need kõned lõpetanud, et rahvahulgad olid vapustatud tema õpetusest, sest ta õpetas neid nagu see, kellel on meelevald….“ (Matteuse 7:28-29). Kreekakeelne sõna „meelevald“ tähendab antud kontekstis „millegi valdamist, võimu ja väge, vabadust, kontrolli omamist“. Ehk teisisõnu ütlesid Jeesuse kuuljad: „See mees teab, mida räägib!“

Ristija Johannes on piibellik näide sellest, kuidas seista vastu maistele häirivatele teguritele ja püüelda tõelise suuruse poole. Ta tunnistas: „Peigmehe sõber seisab aga kõrval ja…on väga rõõmus peigmehe hääle üle. (Johannese 3:29). Jeesuse päevil tähendas toetav roll pulmas suurt au ja austust. Seda rolli täitev isik pidi olema igati väärikas ja vastutustundlik.

Jumal kinkis mu emale lõputult andeid ja võimekust, et kasutada seda võimsate asjade tegemiseks jumalariigis siin maa peal. Et võita lugematul hulgal hingi Kristusele, kanda hoolt ja kasvatada üles tubli pere ning olla erakordne abikaasa ja ema.

„Sest paljud on kutsutud, aga vähesed valitud.” (Matteuse 22:14). Kujutan ette, kuidas Jumal vaatab üle banketisaali ja ütleb: „Kutsusin aastaid Iisraeli rahvast läbi oma apostlite, kuid nad keeldusid kuulmast. Need külalised siin saalis aga vastasid mu kutsele. Seetõttu on nad ka valitud ja ma ei lase Saatanal röövida mitte ainsatki neist oma Ihust.“