Estonian Devotionals

Kui mu isa siit ilmast lahkus, lahkus ta kiituslaul huulil, tänades Jeesust. Oma elu lõpuaegadel oli ta lahti öelnud nii nõidusest, kui Saatanast, võttes Jeesuse vastu, kui oma Issanda ja Päästja. Mu ema juhtis ta Issanda juurde vahetult enne oma surma ja nüüd on need kaks üheskoos taevas, tantsides kuldseil tänavail, nautides Jumala au ja oma uut igavest kodu koos Temaga. Oma silmi sulgedes võin peaaegu et kuulda nende hõiskavat ülistust oma uuele Kuningale. Oma Päästjale. Oma aulisele Lunastajale.

Kristus nägi asju, mis vajasid tähelepanu Tema koguduses. Seetõttu juhendas Ta ka Johannest kirjutama üles oma sõnad, et läkitada need seitsme koguduse „inglile“. Need inglid viitavad Tema sulastele, keda Ta nimetab ka tähtedeks oma käes (vt Ilmutuse 1:16). Ta ütles Johannesele: „Ma armastan neid oma sulaseid. Ma olen kutsunud ja võidnud neid, mistõttu sinu asi on nüüd edastada minu sõnum neile.“

Kristus armastab oma kogudust. Ta andis oma elu selle eest ja ütles, et põrguväravad ei saa Tema koguduse vastu (vt Matteuse 16:18). Jeesus ise on oma koguduse aluskivi ning Piibel ütleb, et Tema tarkus ja au on selles paigas. Ta saatis nelipüha päeval oma Püha Vaimu rajama oma kogudust ning on kinkinud sellele oma võitud sulased – pastorid, õpetajad, apostlid, prohvetid ja evangelistid. Seda selleks, et ehitada üles oma kogudust (vt Efeslastele 4:11-12).

Olles keset katsumusi, peame tõstma oma pilgu oma raskustelt ja julgustama end, öeldes: „Mu Jumal on kõigeks suuteline ja Ta pole unustanud mind. Tema pilk on mu peal just praegu ja ma lähen sellest kohutavast katsumusest läbi. Ja kui iganes halvad ka asjad ei tunduks, kõik on Tema kontrolli all nagunii. Mitte keegi ega miski ei saa muuta neid plaane, mis Tal on minu jaoks.“

Osad kristlased otsivad juhtnööre isegi kõige pisemate igapäevaelu otsuste osas. Kui tahad näiteks teada, millist hambapastat osta, oleks Jumala vastus sulle: „Vaata vaid, et iga päev oma hambaid pesed!“ On teatud asju, mille osas me ei vaja Tema konkreetseid juhiseid, sest Tema Sõna lugedes me juba teame, mida ühe või teise asjas osas teha.

Mulle meeldib see tundeline kujund Jeesusest kui Heast Karjasest, kes paneb talle oma õlgadele ja kannab ta turvalisse paika. Mulle meeldib ka lugu sellest, kuidas Jeesus toitis suuri rahvahulki leiva ja kalaga ning ma olen hämmingus sellest, kuidas Ta ülestõusmise hommikul hauast üles tõusis!

Jesaja nägi ette Saatana alandust. Ühtlasi nägi ta sedagi, kuidas Jumal kiskus maha kogu kurjusejõudude uhkuse ja väe. „Sest Issanda käsi viibib sellel mäel.” Aga Moab tallatakse maha ta omas paigas, otsekui tallataks õlekubu virtsalompi.“ (Jesaja 25:10). Jesaja annab väga selgelt mõista, et Saatana alandamine leiab aset seal mäel – paigas, kus ülistatakse ja palvetatakse ja kus Kristuse ligiolu saab ilmsiks. Salmis mainitud Moab oli Iisraeli tegelik vaenlane, sümboliseerides samas kõike kurja ja saatanlikku.

Eelolevatel aegadel saavad paljud kogema Kristuse ligiolu ja väge. Kõik, kes täie pühendumusega Tema poole pöörduvad – meelt parandades, andestades ja Tema Sõnast ammutades ning palvetades – saavad nägema, kuidas kõik nende pisarad pööratakse rõõmuks. Üle kogu maailma voolavad tohutud pisarate jõed, mis valatud nende poolt, kes juba vabaks saanud. Olles olnud sajandeid Saatana ahelais, on inimesed neist lõpuks vabaks saanud, mistõttu nad valavad nii meeleparanduse –kui tänupisaraid oma Vabastaja ees.

„Ta hävitab sel mäel loori, mis looritab kõiki rahvaid, ja katte, mis katab kõiki paganaid.“ (Jesaja 25:7). Selles salmis peitub kaks imelist prohveteeringut, millest esimene puudutab juute. See loor, millele Jesaja siin viitab, puudutab vaimset pimedust, mis on katnud juutide südameid Moosese aegadest peale. Apostel Paulus räägib sellest pimedusest pikemalt: „Aga kui nende süda pöördub Issanda poole, siis võetakse kate ära.“ (2 Korintlastele 3:16).

Kas sulle külla tulnud inimesed kogevad su kodus Jeesuse ligiolu? Kas Tema pühaduse aroom levib su pereliikmeteni, abiellu ja muudesse suhetesse? Leidub su kodus eestpalves valatud pisaraid oma lähedaste pärast, murtuses valatud pisaraid ning siirast igatsust heastada kõik halb? Või valitseb seal hoopis kõik maine ja lihalik?