Kus jüngrid oma teenistusega alustasid? Jeesus saatis nad vaeste ja meeleheitlike juurde; nende juurde, kes patust vaevatud, ahelais ja kontrollivate harjumuste küüsis. „Ja isand ütles sulasele: Mine välja teedele ja aedade äärde ja keelita rahvast sisse astuma, et minu koda saaks täis!“ (Luuka 14:23)
Kui Mooses ütles vaaraole: „Lase mu rahval minna!“, oli see seetõttu, et Jumal oli kuulutanud välja lõikuse aja. Aeg iisraellaste Egiptuse vangipõlvest vabanemiseks oli käes! Kuid vaarao vastas: „Kes on Issand, et peaksin kuulama ta sõna ja laskma Iisraeli ära minna? Mina ei tunne Issandat ega lase ka Iisraeli ära minna!” (2 Moosese 5:2)
Jeesus mõistis inimeste südant ja teadis ka sea, et unustame Jumala helgetel aegadel.
Kristus teadis, et rahutuste ja pingete aegadel on inimesed sunnitud seisma silmitsi igavikuga. Kannatused, hirm ja rasked ajad muudavad inimesed küpseks kuulma ja võtma vastu evangeeliumi. Mõelgem Tema sõnade sisu peale: „Aga rahvahulka nähes hakkas tal neist hale, sest nad olid väsitatud ja vaevatud…Siis ta ütles oma jüngritele: „Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe.“ (Matteuse 9:36-37)
Jeesus annab meile pildi sellest, millised lõpuajad välja näevad. See viimaste aegade pilt sai alguse Tema taevasse ülesminekust ja lõpeb Tema tagasitulekuga, mis muide on nüüdseks juba väga lähedal!
„Sest käsu lõppsiht on Kristus õiguseks igaühele, kes usub.“ (Roomlastele 10:4).
Su elus on teatud asju, mis tuleb ära lõpetada. See üks konkreetne patt, teatud harjumused ja mudelid, võitlused ja problemaatilised olukorrad. Kõik nad põhjustavad meile väsimust ja kurnatust, mistõttu tulebki neile lõpp teha.
Piibel näitab meile selgelt, et nii Taavet, Iiob kui paljud teised Vana Testamendi jumalainimesed tulid oma rasketest aegadest läbi tänu sellele, et meenutasid Jumala poolt osutatud ustavust eelnevatele põlvedele. Kui Taavet tundis oma südames kitsikust, kirjutas ta: „Ma meenutan muistseid päevi, ma mõtisklen kõigist su tegudest, ma mõlgutan meeles su kätetöid.“ (Psalmid 143:5). Pole kahtlustki, et suured hulgad Jumala pühasid on tulnud välja oma masendusest ja meeleheitest just samal moel.
Saatana oht tänapäeva kogudusele peitub nii palju enamas, kui vaid kõntsas, millega ta kogu maailma on üle ujutanud. See peitub enamas, kui materialismis, sõltuvustes või jõulistes peibutustes. Meie lahing käib usu peale. Mida enam häälestad oma südant otsima Jeesust, seda õelamaks Saatana rünnakud su usu vastu muutuvad.
Markuse 4:2 öeldakse meile, et Jeesus „õpetas neid palju tähendamissõnadega.“ Kujuta ette, mis juhtus enamuse nende rahvahulkadega, kes pärast seda koju läksid. Naabrid kogunesid kampas nende ümber, olles innukad saama teada, mida Jeesus oli rääkinud: „Mis sõnumit Ta jagas? Rääkige meile kõigest, mida teada saite!“ Need, kes olid Teda kuulnud, oleksid võinud ju ehk isegi Ta tähendamissõnu järgi rääkida, kuid nende sõnad oleksid olnud surnud, elutud, mõjutud ja elumuutva väeta.
Jumala arm ainuüksi ei päästa, aga ka koolitab meid.
„Käige, kuni teil valgus on, et teid ei tabaks pimedus.“ (Johannese 12:35) Antud kontekstis tähendab pimedus „vaimset pimedust, segadust, selguse kaotamist, süngust“. Esiti olin üllatunud, et mis mõttes saab pimedus olla nende üle, kes armastavad Jeesust? Kuidas on üldse võimalik, et pimedus saab tulla Jumala rahva üle?