Markuse 8 ptks’ toitis Jeesus veelkord rahvahulki – seekord 4000 pealist – ja seda vaid seitsme leiva ja mõne kalaga. Ja taaskord kogusid jüngrid kokku mitu korvitäit ülejääke (vt Markuse 8:5-8). Ometigi märkas Jeesus, et jüngrid ei võtnud ikka veel omaks Tema võimet saata korda imesid, nii et Ta küsis neilt: „Kas teie süda on ikka veel kõva?“ (Markuse 8:17).

Jumal ütles iisraellastele: „Te ei uskunud mind, kui ütlesin teile, et teil pole midagi karta ja et mina ise võitlen teie eest. Te unustasite täiega, et lasin teil suureks sirguda ja kandsin teie eest hoolt kui laste eest. Te tegelikult ei usaldanud mind kunagi, kuigi ma läksin teie eel, andsin teile pilve varjamaks teid päikesekuuma eest ja tule, mis valgustaks ning trööstiks teid ööpimeduses. Selle asemel lasite te hoopis kõigil oma kahtlustel kõlada, laimasite mind ja nimetasite mind valetajaks.“ (vt 5 Moosese 1:27-35).

Enamus nelipühapäeva kirjeldavad jutlused keskenduvad eelkõige imedele ja tunnustähtedele, mida jüngrid korda saatsid. Või siis rõhutatakse neid 3000 inimest, kes ühe päevaga päästetud said, või räägitakse neist hargnevatest tulekeeltest, mis ilmusid. Samas ei kuule me aga midagi sellest ühest sündmusest, millest sai suurim ime üle kõigi ja mis saatis suured rahvahulgad tagasi oma rahvaste juurde elava ja eksimatu pildiga sellest, kes Jeesus on.

See oli Jeesuse viimane õhtu oma jüngritega ja Ta teadis, et Tal pole enam palju aega. Nad olid just lõpetanud oma õhtusöögi ja Jeesus tahtis jätta oma sõpradele veel oma viimase õpetuse siin maa peal. Ta võttis nad kokku ja ütles: „Tõuske, läki siit minema!“ (Johannese 14:31) ning viis nad ühele jalutuskäigule. Teel olles jagas aga nendega järgmist näidet: „Mina olen tõeline viinapuu ja mu Isa on aednik. Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, lõikab ta ära, ja igaühte, mis kannab vilja, ta puhastab, et see kannaks rohkem vilja.

Mäletan seda aega, kui ma täisajaga jumalariigi töö nimel ilmalikult töölt lahkusin ja panka oma pensioni plaaniks teatud summa kõrvale panin. Mõtlesin endamisi, et kui kogu see Jumala värk mingil põhjusel ei toimi, on mul siiski mingigi tagavara hädaabina varuks. Kuniks kord ühel päeval tuli üks mu sõpradest ja jumalariigitöö kaaslastest mu kabinetti ja ütles: „Pastor, ma ei tea, mida teha. Mu auto mootor ütles üles ja mul pole sentigi raha.

Me arvame, et kui ei usalda Jumalat oma igapäeva olukordades, kahjustame sellega vaid iseendid. Arvame, et jääme seetõttu ilma vaid Ta õnnistustest. Kuid see ei piirdu kaugeltki vaid sellega. Esiteks, me teeme haiget ja pahandame oma kallist Issandat, kes hoiatab meid: „Kui te ei usalda mind, paadub mingi hetk te süda.“ Me loeme Heebrealaste kirjast: „Ärge tehke oma südant kõvaks nagu nurina ajal, kiusatusepäeval kõrbes, kus teie esiisad kiusasid mind proovile pannes, kuigi nad olid minu tegusid näinud nelikümmend aastat.

Kohtusin hiljaaegu ühe jumalasulasega, keda olen tundnud juba mitmeid aastaid. Peale igat meie kohtumist ütlesin oma naisele: ”See vend on ikka nii pinnapealne. Täielik eputis. Kuidas küll Jumal saab üldse kedagi seesugust õnnistada.” Seejärel aga kohtasin teda mingi aeg uuesti, olles ise teinud läbi Püha Vaimu manitsuskuuri teiste hukkamõistmise vallas. Seekord ütles Jumala Vaim mulle: „Armasta teda. Ole lihtsalt vakka ja kuula teda ning seejärel palu ta eest.“ Ma kuuletusin. Osutasin sellele mehele armastust, kuulasin teda ja peale seda võtsin ta käe ning palvetasin ta eest.

Mis sa arvad, kuidas alustaks Jeesus mõne uue kogudusega sinu linnas või piirkonnas?

Kui sa kuulud Jeesuse kogudusse, ole ka valmis tõsisteks sõnumiteks Pühalt Vaimult, mis on tulemas. Miks? Sest Vaim me sees kisendab kõige vastu, mida oma lihalikus loomuses mõtleme, ütleme või teeme. Jeesus ütleb: „Sest südamest lähtub kurje mõtteid, mõrvamist, abielurikkumist, hooramist, vargust, valetunnistust, pühaduseteotust.“ (Matteuse 15:19). Samas iga tõelise Kristuse järgija tunnuseks on iga oma sõna alistamine Kristusele. Sulane armastab korrigeerimist tänu sellele, mida see ta südames korda saadab.

Iga kristlaste põlvkond peab kontrollima end ja vaatama, kas tema missioon ja teod ikka austavad Jumalat. Peame pidevalt küsima endilt: „Teenime me ikka veel oma Issandat ja ligimest ustavalt ja ohvrimeelselt? Või oleme langenud pigem „Õnnista mind!“ mentaliteedi alla?“