Paulus oli Rooma vanglas, kui ta kirjutas Filippi kogudusele ja andis neile teada, et tal on Kristuse meel. „Ent ma loodan Issandas Jeesuses peatselt saata teie juurde Timoteose, et ka minu meel läheks kergeks, kui ma saan teada, kuidas teie käsi käib.“ (Filiplastele 2:19) 

Kui mu süda leiab kinnitust vaid teiste inimeste kiitusest ja aktseptist – kui see on mu mõtteviis ja elu mõjutav faktor – hakkab mu lojaalsus kahestuma ja ma püüan alati meeldida kellelegi teisele kui Jeesusele.

Palveelu hülgamisel on kohutavad ning tõsised tagajärjed.  „Kuidas siis meie võiksime pageda, kui me ei hooli nii suurest päästest..“ (Heebrealastele 2:3) Kuidas keegigi meist, kes oleme Kristuses, võiks eeldada, et me olematu palveelu ei too kaasa oma tagajärgi?

Oli püha söömmaaja viimane õhtu ja Jeesusel oli viimane jutuajamine oma jüngritega. Kõik, mida Ta tol õhtul ütles, oli teadmises, et Ta on neid peagi maha jätmas. Ta võttis kogu õhtu kokku julgustava palvega kõige selle osas, mis oli tulemas – koguduse osas, kes saab ületama raskusi ja olema võidukas; inimeste osas, kelle armastus üksteise vastu saab olema tunnistuseks maailmale; jumaliku väe ja meelevalla osas, mis saab voolama läbi Tema järgijate ja Jumala au osas, mis saab hingama Tema rahva üle. Need kõik olid asjad, mida Jeesus pidi oma kogudusele läbi Püha Vaimu andma.

Püha Vaim tuli Ananiase, ühe püha mehe juurde Damaskuses. Jumala Vaim juhatas teda minema Juuda kotta Sirgel tänaval, panema oma käed Sauluse peale ja taastama ta nägemise. Loomulikult oli Ananias Sauluse mainest teadlik, kuid Jumala Vaim ütles talle: „Sest vaata, tema palvetab.“ (Apostlite teod 9:11). Ehk Jumal ütles: „Ananias, sa leiad selle mehe põlvedel. Ta teab, et sa oled tulemas. Muideks, ta teab lausa su nime ja ka põhjust, miks sind tema juurde läkitatakse. Ja ta tahab nii väga saada jälle nägijaks.“

„Kui keegi teine arvab, et temal võib olla lootust päritolu tõttu, siis minul veel enam: ma olen ümber lõigatud kaheksandal päeval, olen Iisraeli soost, Benjamini suguharust, heebrea rahvast sündinud heebrea mees, Seaduse järgi variser, innukuse poolest koguduse tagakiusaja, Seadusest tuleneva õiguse
poolest laitmatu.“ (Filiplastele 3:4-6).

Kui Paulus kuulutab julgelt: „Mul on Kristuse meel!“, kuulutab ta teisisõnu: „Ka mina ei arva enesel mingit mainet olevat. Nii nagu Jeesus, olen ka mina võtnud enesele teenija rolli.“ (vt Filiplastele 2:7). Ühtlasi kinnitab ta, et sama ehtib iga uskliku puhul: „Aga meil on Kristuse meel.“ (1 Korintlastele 2:16).

„Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses.“ (Filiplastele 2:5).

„Aga meil on Kristuse meel.“  (1 Korintlastele 2:16).

“Saada uueks oma mõttelaadilt.” (Efeslastele 4:23).

Kõik need õhutused on apostel Pauluse poolt. Ta ütleb jumalarahvale: „Las Kristuses olev meelsus – Kristuse enda mõtteviis – olla ka teie mõtteviisiks. See peaks olema midagi, mida me kõik otsime.“

„Vennad, minu südamesoov ja eestpalve Jumala poole Iisraeli laste eest on, et nad pääseksid. Ma tunnistan neile, et neil on indu Jumala suhtes, kuid mitte tunnetuse kohaselt; sest nad ei mõista Jumala õigust ning, püüdes kehtestada oma õigust, ei ole alistunud Jumala õigusele. Sest Seaduse lõpp on Kristus, õiguseks igaühele, kes usub.“ (Roomlastele 10:1-4)

Jumalal on eriline võime võtta meie suurimate segaduste ja kahtluste hetked ning kasutada neid meie usalduse ja sõltuvuse tugevdamiseks Temast. Ta võtab meie ususeemned ja pöörab need veendumuste ja enesekindluse torniks. Mida enam kimbatuses oleme, seda enam on Tal kontroll kõige üle. Mida nõrgemad oleme, seda tugevam on Tema. Millal iganes Teda vajame, on Ta alati olemas me jaoks.