Me ei saa kunagi kogema Jumala rahu keset oma kannatusi, kuniks nende kannatuste taga peituv Jumala eesmärk pole settinud tõena me hinge. Me peame mõistma, et see me elu pimedaim tund ja valulikum proovilepanek sünnib vaid tänu Jumala loale ja tema aulise eesmärgi nimel. Kuid mis see eesmärk siis on? Kõige lihtsamalt öelduna – me oleme Püha Vaimu imelise tröösti keskpunkt.
„Kui me elame Vaimus, siis käigem ka Vaimus!“ (Galaatlastele 5:25). Selles väga lihtsas juhises ütleb apostel Paulus meile otse ja omadega: „Kui Püha Vaim elab teis, laske Tal ka omada täit kontrolli oma elude üle. Me kõik peaksime olema juhitud Pühast Vaimust.“
Pea iga kristlane võib sulle öelda: „Jeesus suri minu pattude eest.“ Üllataval kombel suudavad aga vaid vähesed neist öelda, mida Jeesuse ülestõusmine nende igapäeva elu jaoks tähendab. Nad teavad vaid osakest kogu loost – seda, et Jeesus suri ja tõusis surnuist - , kuid mitte piisavalt, et rakendada Jumala vägevaid tõdesid sellesse, kuidas nad elavad ja mida usuvad. Ja see muudab nii mõndagi.
Mul on siiani värskelt meeles need abitud näod, keda nägime otse Bronxi südames. Kõikvõimaliku kuju ja värviga näod; erinevas vanuses näos. Tüdrukud ja poisid; mehed ja naised; valged, mustanahalised, latiinod ja asiaadid. Kui palju kadunud hingi. Kui palju neid, kes vajasid Jeesust.
Olime oma 6-nädalase krussaadiga New Yorgi siselinnades lõpusirgel. Olime nädalaid evangeliseerinud tänavail ja pidanud erinevaid üritusi kõikvõimalikes naabruskondades üle linna, kutsudes kõigil neil inimesi oma lõpuüritusele Bronxis.
Piibel ütleb, et ajal, mil Eelija peitis end koopas, varjudes Iisebeli eest, „tugev ning võimas tuul, mis lõhestas mägesid ja purustas kaljusid, käis Issanda ees. Aga Issandat ei olnud tuules.“ (1 Kuningate 19:11). Jumal ei olnud selles sõnumis. „Ja tuule järel tuli maavärisemine, aga Issandat ei olnud maavärisemises.“ (1 Kuningate 19:11) Kas loodad kuulda mõnda põletavat sõna? „Ja maavärisemise järel tuli tuli, aga Issandat ei olnud tules.“ (19:12)
Sa oled elanud, kui ustav sulane; oled palvetanud innukalt ja kuulnud Jumala häält. Oled saavutanud minevikus mitmeid võite ja armastad kogu südamest Issandat. Kuid nüüd korraga oled sügavalt haavata saanud ega suuda end isegi palveks kokku võtta.
Jeesus pöördus kord ühtede oma sugulaste poole ja ütles: „Maailm ei saa teid vihata.“ (Johannese 7:7). Nende sõnadega annab Jeesus meile lakmustesti tõelise koguduse ja tõelise jüngri kohta. Huvitav, kui paljude koguduste ja kristlaste puhul see väljend „Maailm ei saa teid vihata“ täna kehtiks?
Tõeline kristlane on armastav, rahumeelne, andestav ja hooliv. Need, kes kuuletuvad Jeesuse sõnadele, on ennastohverdavad, lahked ja leebed.
Kaine mõistus ütleb, et see pole normaalne vihata neid, kes sind armastavad, õnnistavad ja sinu eest palvetavad. Pigem vihatakse ikka neid, kes sind kuritarvitavad, röövivad ja neavad. Miks siis ometigi on kristlased nii vihatud? Jeesus ütleb: „Kui maailm teid vihkab, siis teadke, et ta on mind vihanud enne teid…Kui nad on taga kiusanud mind, kiusavad nad taga teidki.“ (Johannese 15:18, 20). Kuid miks nii?
Kas jääb ometi mõni väike käputäiski rahvast, kes võitleks selle nimel, et taas-süüdata Jumala õigluse tuli? Rahvas, kes mäletab oma Issandat ja on valmis seisma Tema nime eest? Issand on öelnud: „Nähes hõõguvat tahti, ma ei kustuta seda ära. Jah, selle leek võib olla kustunud ja seal ei pruugi enam olla ühtki jälge tulest, aga kui ma näen veel sütt hõõgumas, ei lase ma sel lõplikult ära kustuda. Kui ma kuulen kasvõi nõrka hüüdugi mõne oma ustava sulase poolt kuskil, ei lase ma sel vigastatud pillirool murduda.“ (vt Jesaja 42:3)
Kui Kristus siia maa peale tuli, elas Iisrael Rooma hävitava valitsuse all. Rooma maksud ja seadused rõhusid juute ikka täiega. Samal ajal võttis ahne preesterkond lesknaistelt ja orbudelt oma osa. Rõhutuid pilgati ja mõnitati ning rahvas oli pimestatud korruptsioonist. See on ka põhjus, miks nii paljud prohvetid ütlesid, et Kristus tuleb pimeduse tunnil, tuues kaasa suure valguse.