Kord, kui olin oma järjekordsel “palvekõnnil”, jagades Jumalaga oma muret osade oma pereliikmete tervise pärast, sai üks piiblikoht väga elavaks mu jaoks: ”Aga kelle peale ta viha tõusis neljakümneks aastaks?... Aga kellele ta siis vandus, et nemad ei saa tema hingamisse, kui mitte neile, kes olid sõnakuulmatud? ” (Heebrealastele 3:17-18)
Mõtle sellele väljakutsele, millega Joosua silmitsi seisis, kui palus Iisraeli lastel teha ususamm ja minna üle Jordani tõotatud maale. Seal oli enam kui üle miljoni iisraellase + veel naised ja lapsed. Mõtle vaid kõigile nendele jõupingutustele, mis kulusid kogu selle loo planeerimisele ja teostusele. See aga on just see koht, kus paljud kristlased jäävad toppama, öeldes iseendile: „See kõik on nii raske! See ei saa ju ometi Jumalast olla, või saab?“
Maailm on täis raamatuid Isast Jumalast, kes on loonud kogu universumi. Rohkem aga, kui kellestki teisest, kes maa peal elanud, on kirjutatud raamatuid Jeesusest, Jumala Pojast. Kuid kas pole huvitav, et vaid vähesed raamatud on kirjutatud Pühast Vaimust?
„Nii me näeme, et nad ei võinud sisse pääseda oma uskmatuse pärast.“ (Heebrealastele 3:19) Oli vaid üks patt, mis hoidis iisraellasi sisenemast tõotatud maale.
Kaanan ehk tõotatud maa esindab paika, kus valitseb rahu, hingamine, viljakus, kindlustunne, täius, rahulolu. Kõik, mille järgi üks tõeline usklik igatseb. See on ka paik, kus Jumal kõneleb väga selgelt oma rahvaga, juhatades neid ja öeldes: „See on see tee, mida mööda minna!“ Kuid iisraellased ei saanud siseneda sinna tõotatud maale tänu ühele oma patule.
Luuka 1 peatükk kätkeb endas ühte ehedamaid näiteid uskmatuse tõsidusest. Te ju mäletate lugu jumalakartlikust Sakariast – Ristija Johannese isast? Sakarias oli pühendunud preester, kes kannatas tänu ühele uskmatuse loole oma elus. Tema lugu illustreerib vägagi selgelt, kui tõsiselt Jumal seda pattu võtab.
„Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal!“
(Heebrealastele 4:16). Üks teine piiblitõlge ütleb „paraja aja“ kohta ka „vajaduse hetkel“. Mis on selleks meie „vajaduse hetkeks“? See, kui oleme oma kallist Issandat alt vedanud. Sel samal hetkel, mil teeme pattu, vajame me armu ja halastust ning Jumal kutsub meid minema julgelt ja kindlalt Tema trooni ette, et saada sealt kõike, mida vajame.
Aastate möödudes hakkavad nii mõnedki kristlased oma usus kõikuma - võimalik, et tänu mõnele möödund’ ajal kogetud sügavale pettumusele. Selleks, et usus edasi minna, peavad nad ületama selle pettumuse, usaldades Jumalat ühel uuel moel.
„Aga et me neid ei ärritaks, mine järvele, heida õng sisse ja võta esimene kala, mis üles tuleb! Ja kui sa tema suu avad, leiad sa hõbeseekli. Võta see ning anna neile minu ja enese eest!” (Matteuse 17:27)
Kuigi Jeesus oli just äsja selgitanud oma jüngritele, et nad on vabad templimaksust, ütles Ta ometigi Peetrusele: „Aga et me neid ei ärritaks.“ Ehk teisisõnu: „Et meie tunnistus nende silmis ei kahaneks ja nad ei saaks meile tänaval näpuga näidata, öeldes: „Varganäod! Nad ei maksa templimaksu!““
Taanieli 3 ptk’s näeme üht võrratut näidet sellest, millist väge kannab endas ülistus keset raskeid aegu. Seal on lugu kolmest heebrea mehest, kelle kuningas Nebukadnetsar põlevasse ahju lasi visata. Need mehed pandi proovile, et näha, kas neil ikka on usku. Või õigemini öeldes – nende usk oli see, mis viis neid sinna ahju. Ilmselgelt oli Jumalal aga hoopis muu plaan. Mõtle: paganatest babüloonlasi ei mõjutanud nende meeste palved ega jutlused kuidagi. Neile ei avaldanud muljet nende meeste tarkus, teadmised või püha elu. Ei!
„Kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse. Sest minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse.“ (Roomlastele 8:17–18). Apostel Pauluse sõnul pole ta kannatused võrreldavadki auga, mis teda ees ootab. Ja nõnda samuti tahab ta, et ka meie pööraks oma pilgud oma hetke kannatustelt ja keskenduksime sellele, mis on alles ootel ja mis muudab kõik. Paulus ütleb, et olles veetnud vaid ühe minuti oma uues kodus igavikus, ei mäleta me enam midagi sellest, mis oli enne.