Mõned aastad tagasi võtsime sõpradega ette automatka San Antoniosse, Texases, et näha Alamot. Üks me sõpradest pakkus end meile teejuhiks, öeldes: „Tegu on mu kodulinnaga ja ma oleks teile hea meelega teejuhiks.“ Kui me aga San Antoniosse jõudsime, tekkis väike segadus, kui osad meist märkasid, et sõitsime juba kolmandat korda ühest ja samast poest mööda. „Kuule, ega me juhuslikult ringiratast sõida?“ küsis keegi. „Ei, ei. Oleme juba üsna lähedal“, kinnitas sõber meile.
Peale seda, kui Peetrus oli eitanud Jeesust kolm korda – nii nagu Issand seda ka ette oli ennustanud – sai ta aru, et omaenese jõus Issanda käskude täitmine pole võimalik. Jeesus oli öelnud oma jüngritele: „Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.” (Johannese 13:34-35).
Jesaja 25 peatükis näitab Jumal oma prohvetile üleloomulikku ja külluslikku banketti, mis toimub ühel mäel: „Ja vägede Issand valmistab sellel mäel kõigile rahvaile võõruspeo rammusate roogadega, võõruspeo laagerdatud veiniga, üdirammusate roogadega, pärmi pealt selitatud veiniga.“ (Jesaja 25:6). Mõistad sa, mida Jesaja sellega ütleb? See võrratu võõruspidu leiab aset vahetult enne Jeesuse tagasitulekut. See on aeg, kus Jumala rahvas ei leina enam ega värise hirmust, olles stressis ja lüüasaanud. Nad ei ole enam vaimselt kui mingid haprad, kondised kujud. Ei!
Jesaja 25 ptk kirjeldab imelist nägemust. Prohvet Jesaja kantakse selles nägemuses tulevikku, lõpuaegadesse. Piibli kommentaatorid on kõik ühel meelel, et tegu on ühe selgeima pildiga kogu Piiblis, mis puudutab lõpuaegu. Jesaja näitab meile väga täpselt, mis on Jumala igatsus rahvaste ja Tema koguduse suhtes enne lõpu saabumist. Ja muide, me elame just praegu sel tunnil, mida Jesaja selles peatükis kirjeldab.
Kõndisin kord ühel laupäeva õhtul mööda Times Square’i ringi, mis oli tulvil täis turiste ja teisi ostlejaid. On pakutud, et tipptunni ajal läbib seda piirkonda pea veerand miljonit inimest. Seisin seal ja vaadates kõiki neid masse, palvetasin Jumala poole. Kuni mingil hetkel Püha Vaim sosistas mulle: „David, vaata lähemalt neid rahvahulki. Korruta need mitmega ja näe, kui palju mu inimesi suri kõrbes. Vaid kaks inimest kogu sellest massist sisenes mu hingamisse – Joosua ja Kaaleb. Kõik ülejäänud surid uskmatuses ja meeleheites enne oma õiget aega.“
Illustreerimaks meile seda rikkalikku ja rahuldustpakkuvat elu, mis Jumalal on me jaoks, kasutas Jeesus lambatara näidet: ”Mina olen uks. Kes iganes läheb sisse minu kaudu, see pääseb ning käib sisse ja välja ning leiab karjamaad.” (Johannese 10:9) Kõik Ta lambad on seal lambataras kõigi vaenlaste eest kaitstud. Nad toituvad Jumala Kuningriigi „haljastel aasadel“, nautides rahu, tervist ja vabadust. Ja just see õnnistatud elu on see, mida me vaenlane Saatan tahab röövida meilt.
Aabraham esitas sõnakuulelikkuse ja usalduse märgiks altari, teadmata, kuhu ta pidi minema. Me kõigi elus tuleb ette hetki, kus ahastus südames küsime: „Kuhu, Issand?“ Peame langetama otsuse, kuid meil puudub selge nägemus, mida või kuidas. Usklike „kuhu?“ võib olla seotud nende karjääriga, õpingutega, küsimusega, kuhu minna õppima, kuhu kolida, millisesse kogudusse minna, kuhu pöörduda peale tragöödiat või haigust? Kõigi nende „kuhu?“ küsimuste keskel peame meiegi ehitama kindluse ja usalduse altari, kus usaldada kõik oma Issanda hooleks.
Iisraellased tormasid Jumalast ette, pannes ise oma sõjaväe ja sõjastrateegia kokku ning asudes omas jõus rünnakule. Kui aga vaenlane neid nägi, ajasid nad Iisraeli sõdureid otsekui mesilase kombel taga ja hävitasid nad (vt 5 Moosese 1:44).
„Oli ju Issanda käsi olnud nende vastu, hävitades nad leerist viimseni…kui kõik sõjamehed olid otsa saanud, olles rahva hulgast surnud.“ (5 Moosese 1:14-15). See on üks karmimaid piiblisalme üldse, mis puudutab uskmatust. Sa võid nüüd öelda: „Aga selline tekst ei peegelda kuidagimoodi armu. Jumal tänapäeval küll uskmatuse suhtes enam nii karmilt ei käitu.“ Pole tõsi.
Jeesus tuli omaenda „kotta“, Iisraeli, kui prohvet ja imede tegija, kuid „ta ei teinud seal kuigi palju vägevaid tegusid nende uskmatuse pärast.“ (Matteuse 13:58). Milline hämmastav väide. Uskmatus takistas isegi Kristuse väel asju korda saata.