Mina tahan olla sõdur, kes on täiesti ettevalmistunud lahinguks. Ma tean, et võit saavutatakse juba ammu enne seda, kui lahing üldse alatagi jõuab. See võidetakse ära treeninglaagris ja enese õigele lainele häälestamises. Hetkeks, mil vaenlane mind ootamatult ründab, vajan ma kõike olemasolevat laskemoona ja see laskemoon peitub Jumala võimsas Sõnas, mille olen peitunud oma südamesse. Seetõttu olen ka enam kui kindel, et kui Saatan mind järgmine kord ründab, on mul piisavalt varusid, millest ammutada. Olen võitnud selle lahingu koos Jumalaga juba enne lahinguväljale jõudmist.

Selleks, et siseneda Jumala hingamisse, peame loobuma omaenese jõupingutustest ja higistamisest. Ainuüksi usk on see, mille kaudu saame osa Tema täiuslikust hingamisest: „Meie aga, kes oleme uskunud, saame hingamisse.“ (Heebrealastele 4:3). Lihtsamalt öeldes: me peame häälestama oma südamed uskuma, et Jumal on ustav ja päästab meid ükskõik, millistest olukordadest, kui võimatuna need ka ei tunduks.

„Kuid oma heldust ma ei tühista ega tee valeks oma ustavust.“ (Psalmid 89:34). (Inglise keelses Piiblis on sõna „heldus“ tõlgitud sõnana „leping“). Sõna „leping“ mängib kristliku usu juures vägagi olulist ja keskset rolli. Samas pole ma veel kuulnud ühtki jutlustajat või õpetajat kirjeldamas adekvaatselt lahti „lepingu“ tähendust kristliku elu jaoks. Isegi Piibel on jagatud kaheks lepinguks ehk testamendiks – Vanaks ja Uueks Testamendiks. Jumal sõlmib Vanas Testamendis inimkonnaga ühe lepingu teise järel. Kuid mida need lepingud endast kujutavad?

Piibel räägib meile loo mehest, kes läks hilja õhtul naabri juurest leiba laenama, kuna talle oli ootamatu külaline külla tulnud ja tal polnud talle midagi süüa anda. „Kas saaks ta toast vastata: „Ära tüüta mind, uks on juba lukus ja ma olen koos lastega voodis, ma ei saa üles tõusta sulle andma!”? Ma ütlen teile, kui ta ka ei tõuse teisele leiba andma sõpruse pärast, siis ta teeb seda ometi tema järelejätmatu pealekäimise pärast, kui ta kord juba on üles äratatud, ja annab talle, niipalju kui tal vaja.“ (Luuka 11:7-8).

Mu abikaasa Gwen oli 34-aastane, kui tal esimest korda vähk avastati. See uudis hävitas meid täiega. Olime just kolinud perega New Yorki, et saaksin alustada teenimistööga tänava gängide seas. Nii et seal tänavail gängi-liikmetele ja sõltlastele kuulutades, võitlesin ise samal ajal pisarate ja ahastusega. Kuid Jumal kinnitas mulle ikka ja jälle: „David, ma olen ustav. Ma ei hülga sind ega su kalleid.“ Jumal oli koos minu ja meiega läbi selle hirmuäratava vähi olukorra nii tookord, kui ka kõik korrad hiljem.

Kristuses on üks paik, kus pole mingit ärevust tuleviku ees. Paik, kus pole hirmu ega ootamatut rahutust, kannatusi ega töötust. Ei mingit inimeste kartust, hirmu langemise või oma hinge kaotamise ees. See on paik, kus võib kogeda täit kindlust Jumala ustavusest. Heebrea kirja autor nimetab seda täiuslikuks hingamispaigaks.

Maailm igatseb näha reaalset tunnistust Jumala kandvast väest ja jääb meilt kuni Jeesuse tagasitulekuni küsima: „Oo, kristlane – ma näen, kuidas sa teenid ustavalt oma Jumalat. Sa paastud ja palvetad ning tunnistad Tema aust ja väest, kuid samas oled ka ise vahel eluraskustes. Ütle siis, ons’ su Jumal kandnud sind läbi neist rasketest aegadest? Milline on su tunnistus nüüd, mil oled visatud „lõvi puuri“?“

Mida selleks küll vaja läheb, et jõuda kadunud ja haiget saanud maailmani? Väikest armeed „sõdureid“, kes on teinud läbi raskuste ja katsumuste kooli! Jumal otsib neid, kes on valmis minema läbi tulest ja veest; kelle usk saab puhastatud ja setitatud ning tõuseb esile kui puhas kuld.

Pingelistes olukordades kordame endale ikka ja jälle: „Kui mul vaid oleks see üks asi. Kui ma vaid suudaks tulla toime selle ühe nõrkusega!“ Kuid Jeesus õpetab meid mitte keskenduma oma vajadusele, vaid selle varustajale. „Seepärast ma ütlen teile: Ärge muretsege oma hinge pärast, mida süüa, ega oma ihu pärast, millega riietuda! Eks hing ole enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas? Pange tähele taeva linde: nad ei külva ega lõika ega kogu aitadesse, ning teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam väärt kui nemad?

Kohtugem veelkord Aabrahamiga, sest tal on üks sõnum meile. Ta tahab õpetada meile usust ja sellest, kuidas seda taas üles ehitada ning tagasi saada. Vastuseks Jumala kutsele ja tõotusele: „Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan! Ma…õnnistan sind, ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks!“ (1 Moosese 12:1-2), tegi Aabraham midagi täiesti erilist ja tähendusrikast – ta ehitas Jumalale altari (vt 1 Moosese 12 ja 13 ptk).