Estonian Devotionals

„Ühte ma olen palunud Issandalt; seda ma üksnes nõuan, et ma saaksin asuda Issanda kojas kogu oma eluaja ning tähele panna Issanda leebust ja mõtiskleda tema templis.“ (Psalmid 27:4)

Kas oled heitunud, kui vaatad oma elu peale ja näed seal täitumata ootusi?  Oled võib-olla palunud aastaid, kuid asjad, mida uskusid Jumalalt saavat, pole siiani sündinud. Hingevaenlane aga sosistab sulle: „Sa pole kuidagimoodi olnud efektiivne. Veelgi enam – su elu pole maailmas midagi muutunud.“

„Peetrus, Jeesuse Kristuse apostel - Pontoses, Galaatias, Kappadookias, Aasias ja Bitüünias hajali elavatele majalistele , kes on valitud Jumala Isa etteteadmise järgi, Vaimu pühitsemise läbi Jeesusele Kristusele kuuletumiseks ja tema verega piserdamiseks: Armu ja rahu saagu teile rohkesti!

Me kõik oleme vahel süüdi uskmatuses. Sageli seisame silmitsi järjekordse võitlusega, lastes hingevaenlasel heidutada end. Nii võime ka kogeda kirjeldamatut üksildust või totaalset ebaadekvaatsust, olles korraga veendunud, et Issand ei kuule meid. Nii tõuseb me südamest üks hüüd: „Jumal, kus Sa oled? Ma palvetan, paastun ja uurin Su Sõna, mistõttu miks Sa küll ei päästa mind sellest loost?“

Psalmid 34 räägib ülenisti me Issanda ustavusest kanda oma lapsi läbi suurtest raskustest ja katsumustest. Taavet kuulutab: „Ma otsisin Issandat ja tema vastas mulle ning tõmbas mu välja kõigist mu hädaohtudest…Issanda ingel on leerina nende ümber, kes teda kardavad, ja ta vabastab nad…Õiged kisendavad ja Issand kuuleb ning tõmbab nad välja kõigist nende kitsikustest…Õiget tabab palju õnnetusi, aga Issand tõmbab tema neist kõigist välja.“ (Psalmid 34:5, 8, 18, 20).

Apostel Peetrus ütleb meile: „Seda päästet on hoolega otsinud ja selle üle juurelnud prohvetid, kes on ennustanud seda armu, mis teile on tulnud. Nad püüdsid välja uurida, mille kohta ja millisest ajast andis teateid nendes olev Kristuse Vaim, tunnistades ette Kristuse kannatusi ja neile järgnevat kirkust. Nendele ilmutati, et mitte neile endile, vaid teile, teie teenimiseks oli kõik see, mida nüüd teile on kuulutatud nende kaudu, kes teile taevast läkitatud Pühas Vaimus on toonud rõõmusõnumeid…“ (1. Peetruse 1:10).

„Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav. Sellepärast me ei karda, kui maa liiguks asemelt ja mäed kõiguksid merede põhjas. Möllaku ja vahutagu tema veed, värisegu mäed tema ülevusest!...„Jätke järele ja teadke, et mina olen Jumal, kõrge rahvaste seas, kõrge maa peal!” Vägede Issand on meiega, Jaakobi Jumal on meile kindlaks varjupaigaks.“ (Psalmid 46:2-4, 11-12).

Endine astronaut Charlie Duke rääkis kord, mis tunne oli olla imepisikeses kosmosekapslis pea 45 000 km kaugusel Maast, kihutades kuu poole. Kui meeskond oma aluse ühele küljele keeras, hüüatas keegi: „Milline imeline vaade!“ Kõik pöörasid oma pilgud ja nägid planeeti Maa imeliselt keset musta kosmost „rippumas“ – hiiglaslik, ere pall, mida ei toetanud ega hoidnud paigal miski. Kogu meeskond oli nähtust vaimustunud ja jahmunud. Nad mõistsid, et ainuüksi imeline Looja saab olla selle kõige taga.

Juuda edastab oma kirjas kogudusele väga tõsise hoiatuse: „Jumalas Isas armastatud ja Jeesuses Kristuses hoitud kutsutuile: Halastust teile ning rahu ja armastust saagu rohkesti!…nüüd muutuski möödapääsmatuks kirjutada teile, et ergutada teid võitlema pühadele kord antud usu pärast. Sest teie hulka on end poetanud mõningad inimesed, kes juba muiste on ette kirja pandud selleks  kohtuks: jumalakartmatud, kes meie Jumala armu kõlvatuseks pöörates salgavad ära ka ainsa Valitseja ja meie Issanda, Jeesuse Kristuse.“ (Juuda 1-4).

Nii lihtne on võtta iseenesestmõistetavana Jumala poolt korda saadetud imesid. Samas, kui Piibel õhutab meid pidama meeles kõiki me pääsemisi. Moosese õhutus Iisraeli rahvale peale Punase Mere imet oli: „Mõelge päevale, mil te tulite välja Egiptusest, orjusekojast…“ (2. Moosese 13:3).

Jumal ütles neile sisuliselt järgmist: „Kaitske neid mälestusi ja igakord, kui mõne kriisiga silmitsi seisate, pidage meeles imesid, mida olen teie heaks teinud. Ühtlasi rääkige neist oma lastelegi, et see ehitaks nii te endi kui järeltulevate põlvede usku.“