Jumala Sõna toob meile mitmeid näiteid imelistest asjadest, mis sünnivad, kui Jumala rahvas palvetab. Nii näiteks on 2. Kuningate raamatus lugu sellest, kuidas Süüria kuningas piiras linna, kus Jumala rahvas oli. Vaenlase armee oli nii suur, et kui Eliisa sulane üle linnamüüri vaatas, küsis ta: „Mida me küll teeme? Neid on palju rohkem kui meid ja nad on võimsamad kui meie.“ (vt 2. Kuningate 6:15).
Apostel Johannes sai ilmutuse ülendatud Kristuse aust: „…taevas oli avatud uks, ning sama hääl…ütles: „Tule siia üles ja ma näitan sulle, mis peab sündima pärast seda!” Sedamaid olin ma vaimus. Ning ennäe, taevas seisis troon, ja keegi istus troonil.“ (Ilmutuse 4:1-2)
Paulus ütleb: „Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes meid on taevast õnnistanud kõige vaimuliku õnnistusega Kristuses.“ (Efeslastele 1:3) Paulus ütleb meile teisisõnu: „Kõik, kes järgivad Jeesust, on õnnistatud kõigi vaimulike õnnistustega taevast, kus Kristus on.“ Milline erakordne õnnistus!
Noa elas põlvkonna ajal, mis oli täiesti kontrolli alt väljas. Vägivald ja tapmised vohasid täiega ning kirjeldamatu kurjus levis piiritult. „Kui Issand nägi, et inimese kurjus maa peal oli suur…siis Issand kahetses, et ta inimese oli teinud maa peale…Ja Issand ütles: „Ma tahan inimese, kelle ma olen loonud, maa pealt kaotada, nii hästi inimesed kui loomad ja roomajad ja taeva linnud, sest ma kahetsen, et ma nad olen teinud!” (1. Moosese 6:5-7).
„Alguses lõi Jumal taeva ja maa. Maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim hõljus vete kohal.“ (1. Moosese 1:1-2)
Hirm ilmutab end mitmetel eriviisidel. Hirm hülgamise-, vastuseisu-, kannatuste- ja läbikukkumise ees on vaid mõned neist. Ja olgem ausad – see, et olen pastor, ei tähenda veel, et erineksin teistest. Mul on täpselt samasugune soov meeldida teistele ning sobituda teiste seltsi. Ka ei ole ma immuunne kiusatuse ees kogeda hirmu. Kuid Püha Vaimu abiga võime me kogeda seda sama julgust, mille Jumal andis algkoguduse kristlastele, keda ähvardasid need samad võimuisikud, kes olid korraldanud Jeesuse ristilöömise.
Jeesus ütles oma jüngritele: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle!“ (Matteuse 16:24)
On ilmselge, et Jeesuse kogudusse kuulumine tähendab enamat kui vaid usku Temasse. Paljud tänapäeva kristlased „hääletavad küll Jeesuse poolt“, kuid lähevad seejärel oma teed, unustades täiesti Tema Issandaks olemise oma eludes. Issand annab aga väga selgelt mõista, et Talle elamine kätkeb endas ka enese salgamist ja oma risti enda kanda võtmist. „Kes ei võta oma risti ega järgne mulle, see ei ole mind väärt.“ (Matteuse 10:38)
Jumal edastab Jesaja 51. ptk.’s võimsa sõnumi kõigile, kes püüdlevad õigsuse poole. Ta kuulutab: „Kuulge mind, õigluse nõudjad, Issanda otsijad!“ (Jesaja 51:1). Mõned salmid edasi kutsub Ta neid taas: „Kuulge mind, õigusetundjad, rahvas, kelle südames on mu Seadus!“ (51:7) Kui Jesaja selle sõnumi edastas, oli ta otseseks kuulajaskonnaks Iisraeli rahvas. Samas suunab Jumal selle kutse ka igale tänapäeva pühendunud usklikule – igaühele, kes igatseb järgida Jeesust täie kirega. Jumal viitab hiljem oma kuulajaskonnale kui kellelgi, „kes on joobnud, aga mitte veinist“ (51:21).
Mõtle ühele kõige võimsamale tõotusele kogu Jumala Sõnas: „Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav. Sellepärast me ei karda, kui maa liiguks asemelt ja mäed kõiguksid merede põhjas. Möllaku ja vahutagu tema veed, värisegu mäed tema ülevusest! Sela. Jõgi oma harudega rõõmustab Jumala linna ja Kõigekõrgema pühi elamuid. Jumal on tema keskel, ei ta kõigu; Jumal aitab teda hommiku koites. Paganad möllasid, kuningriigid kõikusid. Kui ta tegi häält, siis vabises maa.
Ükskõik, milline arutelu kannatuste ja katsumuste kohta peaks saama alguse kõige meeleheitlikumast usklikust läbi aegade – igati õigest, ustavast ja jumalakartlikust jumalasulasest, kes oli pühendunud palvele ja Jumala ülistamisele. Samas, kui kurbus ja hädad vallutasid ta elu, hakkas see sama mees oma kannatuste tipphetkedel tooma esile väga halvustavaid kommentaare Jumala kohta. „Kuigi ma hüüaksin ja tema vastaks mulle, ei usu ma siiski, et ta mu häält kuulda võtab, tema, kes haarab mu järele tormis ja lisab mulle ilma põhjuseta haavu.“ (Iiob 9:16-17)