Paljud jumalasulased kannavad tänapäeval raskeid koormaid, kuid Jumal tahab tuletada neile meelde: „Äkitselt ligineb mu õiglus, ilmub mu pääste ja mu käsivarred mõistavad rahvaile kohut: mind ootavad saared ja loodavad mu käsivarre peale.“ (Jesaja 51:5) Jumal ütleb siin: „Ma olen juba kuulutanud pääsemise sõna su üle, kätkedes selle oma lepingu tõotustesse. Ühtlasi olen sirutanud oma võimsa käsivarre, et viia sind välja su kõrbest. Nii et, kuuluta siis seda kõike oma elu üle ja ela ning käi mu vabaduses, rõõmus ja rahus.“

Möödunud aegadel kuulutati pea igal pühapäevasel teenistusel: „Jeesus tuleb tagasi!“ Evangelistid jagasid ülesõhutavaid sõnumeid lootusest Kristuse tagasituleku kohta ning usklike südameis valitses jumalakartus ning ootusärevus. Samas kui tänapäeval räägitakse enam harva meie Issanda tagasitulekust ja kui kurb see ka pole – vaid vähesed Jumala sulased tunduvad igatsevat Tema taasilmumise järele.

Petlemma sõim kõneleb vägagi otseselt Kristuse ülestõusmisest. Ta oli sündides täienisti inimene – Maarja vereringe toitis teda üsas olles, kuid Tema sünd murdis läbi igavikku. Me loeme Piiblist: „Rahvas, kes istub pimeduses, on suurt valgust näinud ,ja neile, kes istuvad surma maal ja surma varjus -neile tõuseb valgus!” (Matteuse 4:16) Valgus, millele siin viidatakse, oli igavene elu – ülestõusmine surnuist.

„Sest meile sünnib laps, meile antakse poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst.“ (Jesaja 9:5) Kui ettekuulutus Kristuse sünnist täide läks, kartis kuningas Heroodes – Iisraeli valitseja, väga. Nii nagu iga teinegi inimene Jeruusalemmas (Matteuse 2:1-3) Nähtavasti olid nad rahul oma pinnapealse, surnud religiooniga ega soovinud, et keegi selles osas midagi muudaks.

Kas kristlane võib end tõesti üksikuna tunda? Tuntud evangelist Billy Graham ütles kord, et läbi kõigi nende aastate, mil ta kohtus inimestega üle kogu maailma, oli üksindus tema meelest kõige suurem probleem, millega inimesed silmitsi seisid. Teoreetiliselt ei tohiks meist keegi tunda üksindust, sest Jeesus Kristus – sõber üle kõigi sõprade – ütles: „Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!” (Heebrealastele 13:5) Ta elab me sees, tänu millele on meil ressurssi, millest ammutada. See on miski, millest mittekristlased ei tea midagi.

Mida sügavamale Ameerika oma jumalatusesse langeb, seda enam Jumala inimesi tahab minna oma teed. Need inimesed ei taha olla rüütatud Kristuse õiguse rüüga. Nad tahavad elada vaid iseendale, ilma ühegi kohustuse või pühendumiseta. Oma suhtumiste poolest ütlevad nad Jumalale: „Lase mul nautida osadust sinuga, et teised näeksid mind sama heana kui Sina seda oled.“

Jumal andis prohvet Jeremijale sõna, mida iisraellastega jagada: „Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Vaata, ma toon sellele linnale ja kõigile ta linnadele õnnetuse, mille ma temale olen tõotanud, sest nad on teinud oma kaela kangeks, et mitte kuulda minu sõnu.” (Jeremija 19:15). Jeremija sõnad ajasid templi kõrgeima ülevaataja nii närvi, et Jeremija pandi ahelaisse ja teda hakati piinama. Ometi ei kahelnud Jeremija vaatamata oma kannatustele kunagi oma kutsumises. Ta teadis, et ta oli saanud sõna Jumalalt.

Matteus ütleb meile, et Jeesus rääkis tähendamissõnades: „Seda kõike rääkis Jeesus rahvahulkadele tähendamissõnades…et läheks täide, mis on üteldud prohveti kaudu:  „Ma avan oma suu tähendamissõnadeks, kuulutan, mis on olnud peidus maailma rajamisest peale.” (Matteuse 13:34-35).

Terve 5. Moosese raamat kätkeb endas terve rea hüvastijätu sõnumeid Mooseselt, mis olid mõeldud neile, kes olid jäänud ellu 40-aastasel kõrberännakul ja kellele oli määratud vallutada tõotatud maa. Ta tuletab uuele põlvkonnale meelde sõnakuulelikkuse olulisust.

Mulle nii meeldivad ühe vana kirikulaulu sõnad, mida alati laulsime: „Oh kui helde on me Jeesus, armust kõige rikkam Ta. Teda võime kõigis paigus igal ajal paluda.“ (Joseph M. Scriven). „On sõpru, kes üksteist maha löövad, aga mõni sõber on ustavam kui vend.“ (Õpetussõnad 18:24).