Ristija Johannes oli kutsutud valmistama teed Jeesusele. Ta ei võtnud mõnda üksikindiviidi rajalt maha, öeldes, et ta peab lõpetama ühe asja ja alustama mõne teisega. Ei. Ta kuulutas hoopis, et Jeesus tuleb inimeste pärast, kes on pühendunud Tema eesmärkidele; inimeste, kes alistavad Talle absoluutselt kõik.

Jumal ütles Sakariasele Johannesega seoses: „Ja ta ise käib tema eel Eelija vaimus ning väes, et pöörata isade südant laste poole ja sõnakuulmatuid õigete meelsusse ,et kujundada Issandale valmistatud rahvast.” (Luuka 1:17).

„Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu…Teie tunnete tema ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees.“ (Johannese 14:16-17).

Jumal on imeliste ja erakordsete andide andja. Meie aga ei oska neid sageli vastu võtta. See oli minu puhul nii, kui mu esimene laps –Alicia – sündis. Püüdsin endiselt veel välja nuputada, kuidas olla korralik abikaasa oma imelisele naisele, Gloriale, kui korraga seisin silmitsi ülesandega olla isaks imearmsale väikesele tüdrukutirtsule.

“Ja taevas tõusis sõda…” (Ilmutuse 12:7)

Me kuuleme tänapäeval väga palju sõdadest – terrorismist, Lähis-Ida sõjast ja tuumaähvardustest erinevate rahvaste poolt. Mitte kunagi varem pole ajaloos olnud sellist sõjaaega kui see on praegu. Ja tänu kohesele suhtlusvõimalusele, mis meil on, saame me pea koheselt infot kõikvõimalike pommitamiste, rünnakute ja surma-aktsioonide kohta.

Oled sa mõnes hirmuäratavas seisus oma elus praegu? Tunned sa end lootusetu- ja tühjana; ilma jäänuna kõigest? Siinkohal võin öelda sulle, et see katsumus saab mingi hetk läbi, kuid mida ootab Jumal sinult praegu – keset seda olukorda?

Kui Jumal ütles inimestele: „Uskuge!“, siis Ta ootab meilt midagi, mis ületab me mõistuse. Usu näol on tegu millegi täiesti ebaloogilisega ja selle definitsioongi viitab millelegi mõistetamatule. Mõtle, mida Heebrea kiri ütleb: „Aga usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles, mida ei nähta.“ (vt Heebrealasteke 11:1). Ehk siis lühidalt öeldes öeldakse meile: „Käega katsutavat sisu või konkreetset tunnistust millestki pole olemas.“ Ja ometi öeldakse meile, et peame uskuma.

„Hoia oma südant enam kui kõike muud, mida tuleb hoida, sest sellest lähtub elu!“ (Õpetussõnad 4:23)

„Kuid nüüd tõuse püsti ja seisa oma jalgadel, sest mina olen sulle end näidanud selleks, et sind määrata sulaseks ja kõige selle tunnistajaks, mida sa oled näinud minu juures ja näed, kui ma sulle end veel näitan.“ (Apostlite teod 26:16).

„Paulus, Kristuse Jeesuse apostliks kutsutud Jumala tahtmisel…Korintoses olevale Jumala kogudusele, Kristuses Jeesuses pühitsetuile, kutsutud pühadele ning kõigile neile, kes kõigis paigus appi hüüavad meie Issanda Jeesuse Kristuse nime.“ (1. Korintlastele 1:1-2).

Paljudel kristlastel on vaid hägune arusaam sellest, kes Püha Vaim tegelikult on. Nad on ehk kuulnud Temast, kuid neil on raskusi Tema rolli mõistmisega. Ja kuigi paljud usklikud vaatavad Temast mööda või lausa eiravad Teda, on Ta täpselt sama jumalik olend kui Isa või Poeg (vt Apostlite teod 5:3-4). Mõtle allolevatele faktidele:

Prohver Jeremija oli mees, kes häälestas oma südame otsima Jumalat ja Issanda sõna tuli talle. Loeme selle prohveti kohta ikka ja jälle: „Ja Jeremijale tuli Issanda sõna.“

Kristuse nimes peituva väe kuulutamine pole mingi keeruline, varjatud tõde. Raamatukogud on täis raamatuid, mis kirjutatud Jeesuse nimega seotud teemadel ja mille autorid püüavad aidata usklikel mõista Jeesuse nimes peituvaid sügavamaid mõisteid. Samas aga jälle on enamus neid raamatuid nii sügavad, et ületavad enamuse lugejate mõistuse.