Alistu. Kõige otsesemas mõttes tähendab alistumine millestki loobumist kellegi teise heaks. See tähendab ka millestki loobumist, mis kuulub sulle – loobumist oma varast, võimust, eesmärkidest ja isegi oma elust. Kristlased kuulevad palju alistunud elust, kuid mida see tegelikult tähendab? Alistunud elu tähendab anda Jeesusele tagasi elu, mille Ta on sulle andnud. See tähendab oma elu täielikku üleandmist Talle, et Ta  võiks sellega teha, mida iganes Ta soovib. 

Jeesus elas oma maist elu täielikus sõltuvuses oma taevasest Isast. Me Päästja ei öelnud ega teinud midagi, mille osas Ta polnud enne oma Isaga läbi rääkinud. Ka ei teinud Ta ühtki imet ilma Isa juhtnöörideta. Ta kuulutas: „…ma ei tee midagi iseenesest, vaid räägin nõnda, nagu Isa mind on õpetanud…ta ei ole jätnud mind  üksi, kuna ma teen alati seda, mis talle meeldib.” (Johannese 8:28-29). 

Jeesus esitas Luuka 18:8 küsimuse: „Ometi, kui Inimese Poeg tuleb, kas ta leiab usku maa pealt?” Olen alati imestanud selle küsimuse üle. Mida Jeesus küll selle all mõtles? Vaadates tänapäeva kogudustes ringi, on mul tunne, et mitte ükski varasem põlvkond pole olnud nii usule fokusseeritud kui meie oma.

Kui Jumal puudutab kedagi, kes langeb seepeale oma põlvedele, saab ta väga lähedaseks Kristusega. Ta siseneb ühte hingamispaika, hakates teenima Kristust ühe uue kire ja suurema armastusega. 

Praegusel ajal on üsnagi palju kuulda Jumala soosingust, mis on muidugi hea. Ilma Jumala soosinguta ei suudaks me hingata, seista või leida tõelist elu. Meie armastav ja kaastundlik Jumal igatseb õnnistada meid oma imelise soosinguga.

Saatan elab minevikus. Ta on kõige selle vürst, mis kunagi oli; kahetsuste ja süütunde kuningas. Ta elab selle nimel, et hoida meidki mineviku küüsis, tuletades meile meelde, mida oleme teinud ja kui kohutavad me oleme. Tema mõtted on haaratud vaid mineviku võitudest – aegadest, mil ta pani meid patustama, komistama ja uskuma ta valesid. Sest oma südames ta teab, et minevik ongi veel ainus, mis talle jäänud on.

„…me ei tüdi ära…vaid esitame end tõe avaldamisega kõikide inimeste südametunnistusele Jumala ees.“ (2. Korintlastele 4:1.2). Apostel Paulus ütleb, et meid on kutsutud olema tõe kehastajad. Loomulikult me teame, et Jeesus on see, kes on tõde. Mistõttu mida siis Paulus silmas peab, kui ütleb, et peame avaldama või peegeldama Jeesust?

Jumal töötles Moosest. Vaarao kojas elades keeldus Mooses sellest, et teda hüütaks vaarao pojaks: „Ta eelistas pigem näha vaeva koos Jumala rahvaga kui üürikest aega nautida pattu, sest Egiptuse aaretest suuremaks rikkuseks pidas ta teotust Kristuse pärast, sest ta tõstis oma silmad tasu poole.“ (Heebrealastele 11:25-26).

Apostel Paulus juhendab meid, öeldes: „Teie olete aga Kristuse ihu ning igaüks omast kohast tema liikmed.“ (1. Korintlastele 12:27). Teises kohas ütleb ta veelgi konkreetsemalt: „Sest nii nagu ihu on üks tervik ja sel on palju liikmeid, aga kõik selle ihu liikmed, kuigi neid on palju, on üks ihu, nõnda on ka Kristus.“ (1. Korintlastele 12:12)

Oled sa vahel kogenud väljakutset liikuda uues suunas, kuid see on nõudnud sinult üleloomulikku usku? Vajad sa Jumalalt üht imet, et viia täide oma unistus?

Jumala silmis pole tõelisel usul mingit pistmist töö mahuga, mida üritad ära teha. Pigem on see seotud fookuse ja suuna omamisega elus. Sest Jumal pole niivõrd huvitatud sinu suurest visioonist kui sellest, kelleks oled inimesena saamas. Pole kahtlustki, et ükskõik, kui võrratu ka mõni töö poleks, see ei oma Jumala silmis mingit väärtust, kui sellega ei kaasne usku ja kõike sellega seonduvat.