„Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest.“ (Roomlastele 8:38)
Psalmid 56 on kõigile neile, kes on haiget saanud – olgu see siis oma pere-, sõprade- või jumalakartmatute inimeste sõnade ja tegude poolt. See on sõna neile, kes armastavad Issandat, kuid kes samas valavad pisaraid ja kannavad koormaid, mis tunduvad muutuvat raskemaks iga päevaga.
Oled kindlasti tuttav Iiobi looga Piiblis. Kui nii, siis tead sedagi, et Saatan ei saanud puutuda seda jumalakartlikku jumalasulast saamata selleks esmalt luba taevast. Jumal ütles Saatanale, et ta võib küll puutuda Iiobi ihusse ja viia teda läbi kõikvõimalikest katsumustest, kuid tappa ta teda ei võinud.
Üsna peagi peale Jeesuse ülestõusmist kohtasid Peetrus ja Johannes üht jalutut kerjust väljaspool templi väravat, kuhu nad olid teel minema ülistama Jumalat. Seda meest kanti igapäevaselt selle värava juurde, kus ta sai kerjates omale elatist teenida, mistõttu ta palus almuseid ka Peetruselt ja Johanneselt. Peetrus aga vastas: „Hõbedat ega kulda mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle: Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel - tõuse ja kõnni!” (Apostlite teod 3:6). Mees sai hoobilt terveks, hüpates suurest rõõmust püsti.
Taavet palus: “Kaitse mind, Jumal, sest ma otsin pelgupaika sinu juures!” (Psalm 16:1). Heebreakeelne sõna, mida Taavet kasutab siin „kaitsmise“ kohta, on täis sügavat tähendust, öeldes tegelikult: „Pane kui hekk minu ümber, okastest kaitsemüür. Hoia ja valva mind. Jälgi igat mu liigutust – kõiki mu minemisi ja tulemisi.“
„Aga sina, kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!“ (Matteuse 6:6).
Me peame mõistma Jeesuse mõtte sügavust ja väge, kui Ta räägib sellest, et Isa näeb varjatutki. Me võime ju paluda religioosseid palveid, lootes, et meid nähtaks pühade- ja aulistena, kuid Jumal mitte ainuüksi ei kuule neid palveid, aga Ta ei pane ka üldse tähelegi, et me palvetame.
Olen täiesti veendunud, et Jumal kavatseb valada oma õnnistusi iga koguduse ja uskliku üle, kes siiralt palvetavad nende õnnistuste saamise eest. Me näeme Piiblist, kuidas Jumala õnnistused on peegeldus Tema imelisest armastusest oma loodu vastu. Isegi, et Ta õnnistused on oma olemuselt nähtamatud, on nad samas siiski võitmatud, ületades kõik, mida iganes ka maa või põrgu su teele ei saadaks. Need õnnistused lähtuvad Jumala iidsetest juhistest Moosesele, mille Iisraeli ülempreestrid pidid välja kandma:
Kristuses on üks nö koht, kus pole mingit ärevust tuleviku suhtes, ei mingit hirmu ega rahutust, kannatusi ega töötust. Ka pole seal hirmu kukkumise või ühegi hinge kaotamise ees. Heebrea kirja autor nimetab seda kohta, kus valitseb täielik kindlus Jumala ustavuse suhtes, täiuslikuks hingamispaigaks.
Ajal, mil Jeesus lamas peale oma risti löömist vaikselt hauas, rõkkas Saatan ühes oma hordidega rõõmust. Nad arvasid, et olid saavutanud jäädava võidu, samas kui Jumala ettekuulutatud plaan – plaan ülestõusvast elust – oli peagi jõustumas.
Kui ütled maailmale, et Jeesus on su Issand ja Päästja – Jumal, kes suudab saata korda võimatut – jälgivad nad väga hoolega, kuidas sa reageerid võimatutele olukordadele. Saatan jälgib seda samuti, lootes, et su usk kukub läbi. Psalmist kirjutab: „Kui suur on sinu headus, mille sa oled tallele pannud neile, kes sind kardavad, ja oled osutanud neile, kes sinu juures pelgupaika otsivad inimlaste nähes.“ (Psalmid 31:20).