„Teie olete nende asjade tunnistajad. Ja vaata, mina läkitan teie üle oma Isa tõotuse. Teie aga viibige selles linnas, kuni teid rüütatakse väega kõrgelt!” (Luuka 24:48-49).

Jeesus ütles oma sõpradele, kes olid koos Temaga 3. aastat teenistuses kaasas olnud, et nad olid olnud tunnistajateks Tema südamele, meelele, tegudele ja tarkusele. Ja ometi käskis Ta neil jääda linna – mitte liikuda – kuni.

Jumal pani 1987. aastal David Wilkersoni südamele koorma, mispeale ta rajas Times Square’i koguduse. Issand ütles talle: „Ma saadan su New Yorki koguma kokku viimast käputäit. [Ehk teisisõnu neid, kelle igatsus on siiralt elada ja käia koos Jumalaga läbi Jeesuse Kristuse.] Tahan, et hoiataksid seda linna eesootava kohtu eest.“  

„Aga meid kõiki, kes me katmata palgega vaatleme Issanda kirkust peegeldumas, muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse. Seda teeb Issand, kes on Vaim.“ (2. Korintlastele 3:18).

Usklikud kulutavad liiga palju aega palvetele stiilis: „Jumal, muuda mu olukordi; muuda mu kolleege; muuda mu pere olukorda; muuda mu elu olukordi.“ Ometi palume me üsna harva seda kõige olulisemat palvet: „Muuda Issand mind. Mina olen see, kes ma vajan palvet.“

Sa ehk ei taha mõelda sellele või isegi leppida sellega, kuid kui oled otsustanud järgida Jeesust kogu oma südamest, on Saatan märkinud su ära, et sind hävitada. Nii saab ta ka ujutama su elu üle kõikvõimalike hädadega.

Apostel Paulus hoiatab: „Aga kõigi asjade lõpp on lähedal. Olge siis arukad ja kained palveteks.“ (1. Peetruse 4:7). Ehk teisisõnu – see pole aeg võtta asju kergelt. Pead olema vaimsete asjade osas vägagi kaine, kuna tegu on elu ja surma küsimusega.

Me loeme Markuse evangeeliumist, kuidas meeleheitel isa tõi oma deemonitest vaevatud poja Jeesuse jüngrite juurde, otsides neilt vabanemist oma pojale. Poiss polnud lihtsalt häiritud või mässumeelne – ta oli täis kurje vaime, kes kontrollisid igat tema tegu ja sammu. Tema olukord oli enam kui tuttav kogu selles piirkonnas ja teda peeti täiesti lootusetuks. Olles ühtaegu nii kurt kui ka kõnevõimetu, lasi ta esile tulla vaid omapäraseid kurguhääli.

Jumala vestlus Aabrahamiga tema tulevase poja osas peaks olema usuõppetunniks meile kõigile. Me usuisa istus keset päevakuumust oma telgi ukse ees, kui korraga ilmusid talle kolm meest, seistes lähedal oleva puu all. Aabraham läks neile vastu ja suhtles nendega. Keset nende vestlust küsis Issand Saara, Aabrahami naise, asukoha kohta ja ütles seejärel midagi erakordset: „Ja vaata, su naisel Saaral saab olema poeg!” (1. Moosese 18:10).

Paulus – pastor, koguduse vanem ja apostel – oli rajanud koguduse Korintosesse. Ta hoolis väga oma koguduse inimestest, omades nende jaoks erilist sõnumit: „Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi.“ (1. Korintlastele 13:3).

Olen leidnud, et enamus usklikke ei muutu rohkem kui vaid 5% võrreldes ajaga, mil nad olid usklikud vaid 2 aastat. Kui seisame silmitsi ebamugavate piiblisalmide- ja tõdedega, varjame end väite taha: “Aga me oleme alati nii teinud. Oleme alati niimoodi uskunud.“

Kui võtame Piibli kätte, aga ei palu Püha Vaimu juhtimist selle lugemisel, on see sama, kui öelda: „Jumal, tee midagi uut mu elus, aga ma pole valmis muutma oma uskumusi.“ See oleks üks üsna kummaline palve, kas pole? Pole siis ime, et kasvame nii vähe oma usus ja näeme vaid väheseid pöördumas Kristuse poole.

„Sa katad mu ette laua mu vastaste silma all; sa võiad mu pead õliga, mu karikas on pilgeni täis.“ (Psalmid 23:5).

Kõigist neist imelistest tõotustest, mida Jumal meile selles Psalmis annab, on just see kõige aulisem. Ta ütleb, et Ta katab me ette laua, täites selle imelise toiduga ning korraldades meile seejärel tõelise pidusöömaaja. Ja Ta teeb seda kõike me vaenlaste silme all.

Keegi ei taha ju kuulda halbu uudiseid ja ega tänapäeva kogudus ole selles osas mingi erand. Samas tunduvad Ameerika kogudused olevat liigagi haaratud „hea enesetunde“ sõnumitest. Taoline suhtumine on valdav paljudes kristlikes raamatupoodides leiduvates raamatutes ja ajakirjades. Selline tunne on, otsekui me juhid ütleksid: „Võtke vabalt! Jumal on meie Issi ja meie kõik Tema lapsed, mistõttu meid on loodud nautima mõnusat aega.“