Estonian Devotionals

Oled sa Temast sama haaratud kui Paulus, nii et Ta vallutab kõiki su mõtteid ja tegusid? Kui ei, siis palu, et Püha Vaim täidaks sind sellise näljaga, et saada Jeesusega väga lähedaseks.

Mul on teile häid uudiseid! Igavik pole mitte ainus asi, mida oodata. Usun, et me südamed saavad olema täidetud sügava rõõmu- ja rahuga isegi keset raskeid aegu (vt. Johannese 16:33). Kristuse Ihus saab valitsema selline osadus, mille sarnast me pole kogu oma elu vältel kogenud.

Minu jaoks on Vana Testamendi kõige huvitavamaks persooniks Jaakob – pettev ja manipuleeriv mees, keda Jumal ometi väga armastas.

Kolm kõige levinumat sõna, mida kristlaste seas kriisihetkedel kuulda võib, on: „Issand, tee midagi!“ Inimestena on see meile täiesti loomuvastane püsida vagusi paigal ja teha mitte midagi, kui seisame silmitsi nõutuks tegevate olukordadega. Suure tõenäosusega on Jumala järgi kannatlikult ootamine üks kõige raskemaid asju kogu kristlikus elus üldse. Isegi kõige pühendunumad usklikud sattuvad paanikasse, kui Jumal ei liigu vastavalt nende ajakavale.

Kui sul pole enam kuhugi poole pöörduda, pöördu tänu juurde! Täna Jumalat Tema andestuse, õnnistuste ja tõotuste eest; kõige eest, mida Ta on teinud ja saab veel tegema. Too tänu kõige eest ja kõiges!

Lihtsamalt öeldes ütleb Jumal meile: „Sinu usk on kõige kallim mu jaoks. Kallim kui ükski selle maailma rikkus, mis nagunii hävib kord! Kuid neil lõpuaegadel, kus hingevaenlane saadab su suunas kõikvõimalikku kurja, tahan, et jääksid tugevana püsima, omades vankumatut usku.“

Jesaja 31. peatükk maalib täiusliku pildi sellest, kui mõttetu on sõdida Saatana vastu omaenese jõus. Usun, et see peatükk on ühtpidi eeskuju ja vari sellest, kui ebaefektiivsed on me endi püüdlused võita ära oma himusid, halbu harjumusi ja varjatud patte, tuginedes oma inimlikele ideedele ja vahenditele.

Jeesus ütles Efesose koguduse kristlastele – koguduse, mis oli rajatud apostel Pauluse jumalakartlikule õpetusele – et nad olid oma esimese armastuse maha jätnud (vt Ilmutuse 2:4).

Iga usklik peaks hüüdma: „Issand, ilmuta mulle oma au! Jumal, ma võtan vastu Su imelised teod. Ma ei lepi mingite väheste törtsudega, vaid tahan kogeda täiel määral su au oma elus, klammerdudes Su Sõna külge. Isa, tahan saada osa kõigest, kes Sa oled.“

Kuidas me reageerime ühiskonna heidikutele? Mida teeb me ühiskond vaeste, sõltlaste, alkohoolikute, gängiliikmete, geide, AIDS’i haigete ja patustega? Kuid veelgi olulisem – mida Kristuse Ihu ehk kogudus nendega teeb? Kas me näeme neid kui inimestena, kes vajavad abi, on eksinud ja otsivad väljapääsu oma meeleheitest ja sidumistest? Või teeme me näo nagu neid poleks olemaski? Hoiame me nad kusagil kaugel oma vaateväljast eemal, et me ei peaks nendega tegelema?