Jumal on väga kannatlik oma laste suhtes. Ta lausa ütleb : „Tooge ette oma riiuasi…“ (Jesaja 41:21) ehk teisisõnu – see on igati OK omada vahel hetki, kus meil on Jumala osas küsimusi või kahtlusi. Me võime saada mõne ootamatu, kohutava uudise, mis puudutab mõne armsa inimese surma, lapse lahutusprotsessi või abikaasa truudusetust. Kõigil sellistel hetkedel saadab Jumal meile oma Püha Vaimu meid trööstima, me valu leevendama ja südameid kinnitama. Meie Issand kogeb seda sama valu, hirmu ja paanikat, mida meiegi.

Jumal võib vaid ainsa sõnaga taastada kõik selle, mis võib tunduda surnuna me elus. On sul rahalisi raskusi, nii et sa pole võimeline oma arveidki maksma? Nõnda oli ka Jeesuse jüngritega.

Kui maksu maksmise aeg kätte jõudis, polnud ei Kristusel ega Ta jüngritel raha, et vajalikku summat maksta. Kuid kuidas Jeesus selle olukorra lahendas? Ta saatis Peetruse kalale. „Mine järvele, heida õng sisse ja võta esimene kala, mis üles tuleb! Ja kui sa tema suu avad, leiad sa hõbeseekli. Võta see ning anna neile minu ja enese eest!” (Matteuse 17:27).

Jumal otsib usklikke, kelle igatsuseks on olla täienisti pühad. Sefanja 1:12 ütleb: „Ma otsin lampidega Jeruusalemma läbi.“ See tähendab, et Ta tuleb lampidega sinna, kus asjad on nii nagu on, otsides läbi kõik nurgad, vaadates läbi kõik keldrid ja muud paigad, kuhu tavaliselt väga ei sattuta. Ta uurib läbi me südamed, vaadates kohe sügavale ja koukides sealt välja me harjumuslikud ning varjatud patud. Patud, mida keegi pole puutunud ja millest me pole meelt parandanud.

Kui Jeesus teenis seda Samaaria naist seal kaevul, pakkus Ta naisele midagi, mida ta poleks kusagilt mujalt saanud – „elavat vett“. Ta ütles naisele: „Igaüks, kes joob seda vett, januneb jälle, aga kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi, vaid vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks.” (Johannese 4:13-14). See, mida Ta naisele tõotas, oli lootus; väljapääs meeleheitest ja abitusest, mida elu patus endaga kaasa tõi. See oli miski, mida see naine kõige enam vajas.

Kasvad sa armus? Minu jaoks tähendab arm Püha Vaimu väestamist, mille kaudu muutuda üha enam Jeesuse sarnaseks. Seetõttu tähendab armus kasvamine Kristuse sarnasuses kasvamist läbi Jumala  piiramatu väe. Mistõttu las ma sõnastada oma küsimuse ümber: sõltud sa Pühast Vaimust, et muutuda üha enam Jeesuse sarnaseks? Seda nii tööl, kodus kui oma suhetes.

Tänapäeval tundub, et võltsingud on olemas absoluutselt iga asja jaoks. Kunagi oli nii, et New York City tänavail kõndides võisid sa kohata tänavakauplejaid, kes kaubitsesid „ehtsate“ Rolex kelladega, disainerkäekottidega, ehete- ja kõige muu ihaldusväärsega. Kõik need asjad nägid küll head välja, kuid olid samas odav võltsing ehedatest asjadest.

Ajal, mil jüngrid ühes Jeesusega ringi rändasid, märkasid nad, et Ta palvetab pidevalt. See polnud Jeesuse jaoks midagi eriskummalist palvetada pikemat aega hommikuti, enne päikesetõusu. Vahel Ta veetis terve päeva palves. Teinekord jälle palvetas läbi kogu öö.

Jeesus oli Piibli kirjelduse kohaselt nö „eestpalvetaja“. Ta tegi eestpalveid, mis tähendab seda, et Ta seisis Jumala ja inimese vahel, tuues esile taevasi õnnistusi. Ta oli siin maa peal jumalik eestpalvetaja – Jumal meie endi keskel, kes palus meie eest. Talle meeldis teha eestpalveid.

Iga usklik on kindlasti teadlik, kui olulist rolli mängivad jutlustamine ja eluterve õpetus Jumalariigi laiendamisel ja meie küpsemisel kristlastena. Küll aga olen viimaste aastate jooksul mõelnud, kas mitte me jutlustamine ei taandu pigem me endi kogemustele kui Piiblile? Enamus kogudustes seisab jutlustaja koguduse ees ja jagab mõne Piibli kirjakoha, tehes seda järjestikusel, loogilisel moel, võttes selle kirjakoha ühtlasi kui tükkideks, et kõik sellest aru saaksid. Kui jagatav sõnum tugineb Piiblile ja kõneleja suhtlemisoskus on kõrgemal tasemel, võiks seda pidada nö „heaks jutluseks“.

Püha Vaim õhutas mu vaimu üles seoses Tema armastuse teemaga ja juhtis mind järgneva piiblisalmi juurde: „Teie aga, armsad, olles rajanud endid oma kõige pühamale usule ja palvetades Pühas Vaimus, hoidke endid Jumala armastuses, oodates meie Issanda Jeesuse Kristuse halastust igaveseks eluks.“ (Juuda 20-21).

Oli aegu, kus Taavet kannatas ikka korralikult Jumala noomiva kepi all. Ta lausa kartis, et Jumal on ta hüljanud tema patu tõttu – mõte, mida ta ei suutnud taluda – mistõttu ta anus Issandat: „Ära lase voolast vett mind uputada ega sügavust mind neelata, ja ärgu sulgegu kaev oma suud minu üle!“ (Psalmid 69:16). Ehk teisisõnu ütles ta: „Issand, ära lase mul omadega nii põhja minna, et ma sealt enam välja ei saa!“