Kristlased, kes ei palveta, ei mõista, millises ohus nad tegelikult on. Sa võid ju vaielda ja öelda: „Ja mis siis, kui mõned kristlased ei palveta? Nad on ometigi usklikud – andeks saanud ja teel taevasse.“

Me taevane Isa mõistab, et elame kiirel ajal, kus paljud asjad nõuavad me aega ja energiat. Nii nagu sedagi, et kristlased on kaasatud kogu sellesse kiirusesse ja tegemistesse nagu kõik teisedki. Samas ei usu ma, et Jumal võtaks väga kergelt seda, et hülgame ligipääsu Ta ligiollu, mille eest Ta Poeg maksis oma elu hinnaga.

Maa peal elades ja käies muutis Jeesus end kättesaadavaks kõigi inimeste jaoks. Ta õpetas sünagoogides, mägedel ja paatides tervendades haigeid ja saates korda imesid. Ta tõstis oma häält pühade ajal ja hüüdis: „Mina olen elav vesi! Tulge mu juurde ja ma kustutan te hinge janu.“ Igaüks võis minna Ta ligi ja leida rahulolu. Kuid enamus inimesi ignoreeris me Issanda kutset.

Enamus kristlastele on järgnev piiblisalm igati tuttav: „Sest meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta.“ (Heebrealastele 4:15). Näeme siin, et me Ülempreester Jeesus kogeb meie kannatusi ühes meiega. Teisisõnu – Issand saab isiklikult puudutatud me valust, segadusest ja meeleheitest, mida kogeme. Pole ühtki asja meie läbielamistes, mida Ta poleks juba ühel või teisel moel kogenud.

See pole uskliku jaoks patt küsida: „Miks?“ Isegi Jeesus küsis seda, kui valude käes ristil vaevles (vt Matteuse 27:46). Ka meie võime vahel hüüda: „Issand, miks Sa küll lased mul sellest läbi minna? Tean, et see kõik ei tule Sinu käest, kuid ometi lased Sa Saatanal mind kiusata. Lõppeb see ka üldse kunagi?“

Prohvet Jesaja ütles iisraellaste kohta: „Häda kangekaelseile lastele, ütleb Issand, kes peavad nõu, aga ilma minuta, ja kes teevad liidu, aga ilma minu Vaimuta, lisades patule patu.“ (Jesaja 30:1). See sõna „häda“ tähendab sügavat kurbust või leina millegi üle, mida Jumal kirjeldab kui mässumeelsust ja mis omakorda tähendab tagasilangemist, põikpäisust ja eemale pöördumist.

Jumal valmistub selleks, et valada oma Vaim välja oma rahva üle neil viimseil päevil ja ma tean, et tahate samuti saada osa sellest. Selleks aga, et see võiks juhtuda, peame tulema veelgi lähemale Talle. Seda nii oma ülistuses, sõnakuulelikkuses kui innukuses. „Tulge Jumala ligi, siis tuleb tema teie ligi!“ (Jaakobuse 4:8).

Osa usklikke palvetab vaid siis, kui Jumal neid korrigeerib. Nad kogevad patutunnetust ja tunnevad end halvasti, mistõttu nad hakkavad palvetama, unustades selle jälle peagi. Piibel ütleb: „Aga minu rahvas on unustanud minu loendamatuil päevil.“ (Jeremija 2:32)

Apostel Peetrus edastas Jumala rahvale hoiatuse: „Armsad, ärge võõrastage enestes tulekuumust, millega teid pannakse proovile, nii nagu sünniks teile midagi võõrast, vaid rõõmustage, et nii nagu te olete Kristuse kannatuste  osalised, võite rõõmuga hõisata ka tema kirkuse ilmumisel.“ (1. Peetruse 4:12-13).

Taolist sõnumit võib olla raske vastu võtta rahu aegadel. Jumala rahvas võib väga kergesti muutuda rahulolevaks ning unustada ära, et nad elavad ühiskonnas, mis võib väga ootamatult – lausa vägivaldselt – muutuda Kristuse ja Tema järgijate vastaseks.

„Ja Jeesus ütles neile: „Pange tähele, mida te kuulete! Mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile, ja teile lisatakse veel juurde.“ (Markuse 4:24).

Jeesus teadis, et mittevaimulikele kõrvadele võivad need sõnad tunduda kummalisena, mistõttu Ta kuulutas oma sõnumit, öeldes: „Kui kellelgi on kõrvad kuulda, kuulgu!” (Markuse 4:23) Teisisõnu ütles Ta meile: „Kui te süda on avatud Jumala Vaimule, mõistate te ka, mis mul teile öelda on.“

Jeesus valitseb kõigi rahvaste üle maailmas. Piibel ütleb meile: „Tema valitseb oma vägevuses igavesti, ta silmad on valvel paganarahvaste üle; kangekaelsed ärgu tõstku endid kõrgeks!“ (Psalmid 66:7) „Issand on oma aujärje kinnitanud taevasse, tema kuningriik valitseb kõiki.“ (Psalmid 103:19).