Vanas Testamendis on lugu Jaakobi naisest Raahelist ja tema meeleheitlikust soovist saada last. Ta ei suutnud enam hetkegi elada mõttega, et ta ei saa kunagi kogema lapse ilmale toomise rõõmu; et ta ei saa kogema kõike seda, mida üks naine juudi kultuuris pidi kogema. Raaheli valu oli väljakannatamatu, mistõttu ta nuttis Jaakobi ees: „Muretse mulle lapsi, muidu ma suren!” (1. Moosese 30:1).
Selleks, et siseneda Jumala hingamisse, peame ütlema lahti omaenda jõupingutustest. Ainuüksi usk on see, mille kaudu kogeda täiuslikku rahu ja hingamist: „Meie aga, kes oleme uskunud, saame hingamisse.“ (Heebrealastele 4:3). Teisisõnu, me peame häälestama oma südamed uskuma, et Jumal on ustav kandma meid läbi ükskõik, millistest ja ükskõik, kui võimatutest olukordadest.
Jeesuse sõnul on nii Tema kui Kogudus Jumala silmis üks. Paulus illustreerib seda näitega inimkehast. Ta ütleb, et Kristus on pea ja meie Tema ihu – luu Tema luust ja liha Tema lihast. „…ja ta alistas tema jalge alla kõik ning pani tema kõigi asjade üle peaks kogudusele, kes on tema ihu, tema täius, kes täidab kõik kõiges.“ (Efeslastele 1:22-23). „Sest me oleme tema ihu liikmed.“ (Efeslastele 5:30).
Üks kaasaja koguduse suuri tragöödiaid ja Jumala suurimaid südamevalusid on tõsiasi, et paljud kristlased pole tõeliselt õnnelikud. Nad teevad küll head nägu – lauldes, naeratades, plaksutades ja kiites Issandat, kuid kogu selle välise kesta all peitub tohutu üksildus ja sügav meeleheide.
Kui Saatan sisenes Eedeni aega, siis ta tegi seda vihast Jumala vastu, mis väljendus iga kord, kui ta püüdis hävitada seda, mis Jumala südamele kõige kallim – inimkond. Saatanal õnnestus külvata inimese mõtteisse üks mõte, mis viis inimese hävinguni – idee, et me võime saada samasugusteks nagu Jumal.
Iga kristlane teab, et Jumal ei ela inimkätega ehitatud templites või hoonetes. Selle asemel on Ta otsustanud elada hoopis inimastjates – st oma rahva südameis ja ihudes. Iga kristlane võib öelda täie uhkusega: „Jumal elab minu sees.“ Loomulikult on Jumal kõikjalviibiv, kuid Piibli kohaselt on Tema alaliseks asupaigaks Jeesuse vere poolt puhtaks pestud süda.
Kus on kogudus keset kaost? See on täis religioosseid tegevusi, mis tuginevad peamiselt lihalikele tegudele. See on traagiline, sest Jumalal on tegelikult alati abi kaoses maailma jaoks. Ajale vastu pidanud abi, mida Ta on kasutanud põlvkondade vältel, et äratada üles oma surnud ja tagasilangenud kogudust. Selleks on järgmine – Jumal tõstab üles enda poolt valitud mehi ja naisi.
„Ja Issanda sõna tuli Joonale, Amittai pojale; ta ütles: „Võta kätte, mine Niinevesse, sinna suurde linna, ja jutlusta sellele, sest nende kurjus on tõusnud mu palge ette!“ Aga Joona tahtis põgeneda Issanda palge eest Tarsisesse...“ (Joona 1:1-3).
Paljud tänapäeva pastorid defineerivad Jumala soosingut läbi vara, positsiooni ja omandi – läbi paremate kodude, autode ja tööpaikade; läbi õnneliku perekonna ja kasvava sissetuleku. Ma usun, et Jumal väljendab oma soosingut ka selliste asjade kaudu, kuid me piirame iseennast, kui elame millegi muu kui vaid Tema ülima soosingu nimel.
Mida me saaksime teha, et nautida Jumala soosingut? On selleks mõni saladus ja kui on, siis milline? Õnneks on Piiblis selged juhised, mis meid selles osas aitavad. Kõige esmane ja ilmselge juhis Issandalt peitub selles, et me peame paluma palves Tema soosingu välja valamist. Mäletad, mis muutis Jabese nii silmatorkavaks ta põlvkonna keskel? „Ja Jabes hüüdis Iisraeli Jumala poole, öeldes: „Oh, õnnista mind rohkesti!““ (1. Ajaraamatu 4:10).