Su elus on ehk olnud olukordi, kus palvetasid millegi pärast, kuid tundus, et vastust ei tule kusagilt. Seetõttu võid nüüd öelda: „Ma palvetasin usus, uskudes Jumalasse, kuid Ta ei kuulnud mind. Ootasin ja ootasin, kuid Ta ei vastanud mitte kunagi. Kuidas siis saan alistada oma elu Talle, kui Ta ei vasta mu palvetelegi?“

Sa ei ole ehk pahane Jumala peale, kuid sul pole ka enam usku ega usaldust Tema suhtes, mis hoiab sind pühendamast oma südant täielikult Talle. Seetõttu oled ka lõpetanud palvetamise ega naudi enam Tema õnnistuste täiust.

Mu süda põleb, kui loen Vanast Testamendist jumalameeste suurtest saavutustest. Need jumalasulased olid nii südamega Jumala nime ja Ta eesmärkide küljes kinni, et nad tegid selliseid tegusid, mis löövad enamusi tänapäeva kristlasi pahviks.

Üks taoline Jumala mees oli Esra, kes äratas kogu oma rahva Jumala suhtes ellu. Piibel ütleb, et Jumala käsi oli Esra üle ja Esra tunnistas: „Nõnda ma sain kinnituse, et Issanda, mu Jumala käsi oli mu peal.“ (Esra 7:28). Jumal sirutas oma käe välja, kattis sellega Esrat ja temast sai täiesti teine mees.

„Ärge hakake vedama võõras ikkes koos uskmatutega! Mis ühist on õigusel ja ülekohtul või mis osadust valgusel pimedusega?“ (2. Korintlastele 6:14)

Võid ehk mõelda, miks tunned end oma vaimus nii loiuna? Või miks sul pole väge tunnistada Jeesusest, kuigi tahaksid? Või miks su palved tunduvad nii nõrkadena? On täitsa võimalik, et see on tingitud liigsest ilmalikkusest su elus – lihalikkuse ja himuruse jääkidest, mis avaldavad mõju su elus.

Jesaja raamatus on öeldud: „Tema annab rammetule rammu ja jõuetule jõudu. Poisidki väsivad ja tüdivad, noored mehed komistavad ja kukuvad.“ (Jesaja 40:29-30) Ehk teisisõnu, me kõigi elus tuleb ette aegu, kus tunneme, et ei suuda enam edasi minna. Selline tunne on, et kukume lihtsalt kokku ja põleme ära. Seda siis vaimses mõttes. Ühtlasi on ka me igaühe elus aegu, kus külmus hiilib me südameisse. Kasvõi ainuüksi elu monotoonsuse tõttu. Abieludes esineb sageli raskusi, kuna kumbki abielu pool pole nõus pingutama selle nimel, et hoida armuleeki põlemas.

Jeesus, veetes oma viimased tunnid oma jüngritega, ütles: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes palute Isalt, seda ta annab teile minu nimel.“ (Johannese 16:23) Ja siis Ta jätkas: „Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel. Paluge, ja te saate, et teie rõõm oleks täielik!“ (Johannese 16:24)

„Ärge tehke oma südant kõvaks nagu nurina ajal, kiusatuse päeval kõrbes, kus teie esiisad kiusasid mind proovile pannes, kuigi nad olid minu tegusid näinud nelikümmend aastat. Seepärast tõusis mu viha selle sugupõlve vastu ja ma ütlesin: Nad aina eksivad oma südames, aga minu teid nad ei ole ära tundnud. Nii ma vandusin oma vihas: Nad ei saa minu hingamisse!” (Heebrealastele 3:8-11)

Tead sa kristlasi, kes alati kurdavad, kui ebaadekvaatsetena nad end tunnevad? Nad teevad end pidevalt maha, võrreldes end nendega, keda imetlevad ja mõeldes: „Ma pole ligilähedanegi neile. Mu seis on ikka täiesti lootusetu.“

Mäletad ehk seda Vana Testamendi lugu Iisraeli maakuulajatest, kes läkitati uurima tõotatud maad. Nad tulid tagasi raportiga: „Jah see on maa, mis voolab piima ja mett, kuid see on ka täis suuri hiiglasi ning kõrgete müüridega linnu. Meie küll sealse rahva vastu ei saa. Nendega võrreldes oleme tühipaljad rohutirtsud.“ (vaata 4. Moosese 13. peatükki).

„Olge kained, valvake! Teie süüdistaja, kurat, käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata.“ (1. Peetruse 5:8)

Piibel ütleb meile väga selgelt, et Jeesuse Kristuse kogudus seisab viimseil päevil silmitsi raevuka hingevaenlase vihaga. Saatan teab, et tal pole enam palju aega, mistõttu ta on otsustanud neelata nii palju Jumala rahvast kui võimalik (vt Ilmutuse 12:12). Kuhu Saatan oma viha suunab? Perekondade pihta üle kogu maailma, eesmärgiga hävitada nii palju kodusid, kui vähegi võimalik.

Üks olulisemaid saladusi Jumala õnnistustest osa saamiseks on andmine! Kui Mooses jagas iisraellastele oma viimaseid juhiseid, andis ta konkreetsed juhtnöörid millegi kohta, millel nimeks „kolmanda aasta kümnis“. Erinevalt tavalisest kümnisest või 10%’lisest iga-aastasest ohvriannist, oli kolmanda aasta kümnis hoitud hoopis teise eesmärgi jaoks.

Koguduse algaegadel toimus suur tagakius. Tolle kohutava aja jooksul võeti apostel Johannes vangi ning saadeti Rooma enne Patmose saarele surema läkitamist. Patmos oli väike, eraldatud paik, kus elas veel vaid paar teist vangi, kes olid sinna eksiili  saadetud.