„Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses.“ (Filiplastele 2:5)

“Aga meil on Kristuse meel.” (1. Korintastele 2:16)

Apostel Pauluse üleskutsed Jumala rahvale ütlevad: „Olgu teil Kristuse meel – Tema mõtteviis just sellisena nagu see oli. Sest Tema mõtteviis on see, mida me kõik peaks igatsema.“

„Kui me elame Vaimus, siis käigem ka Vaimus!“ (Galaatlastele 5:25) Apostel Paulus annab meile selle lihtsa juhise väga lihtsatel tingimustel: „Kui Püha Vaim elab te sees, siis omagu Ta ka täit kontrolli te elude üle.“

Me kõik peaks olema juhitud Jumala Vaimu poolt. Ta saadeti selleks, et olla me pidev ja vankumatu juht ja Ta elab igaühe sees, kes tunnistab Kristust kui oma Issandat ja Päästjat. Enamus kristlastel pole probleemi uskumisega, et Püha Vaim juhib meid Jeesuse juurde. Ka pole meil probleeme uskuda, et Püha Vaim tegutseb pidevalt ja igal eluhetkel me sees.

Andestus pole vaid ühekordne tegu, vaid eluviis, mis võimaldab meil saada osa igast Kristuses peituvast õnnistusest. „Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks - tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale!“ (Matteuse 5:44-45)

Enamuse oma elust oli mul üsnagi moonutatud pilt karjastest. Kuuldes piiblilugusid karjane Taavetist, kujutasin teda ette mõne kivi otsas istumas, harfi mängimas ja enese ümber kogunenud lambaid silmitsemas. Küll aga muutus mu pilt karjastest mõni aasta tagasi, kui Rumeeniat külastades neid vahetult oma silmaga nägin. Need kõva tööd tegevad mehed otsisid pidevalt uusi kohti, kus oleks söögiks värsket rohtu ja joogiks vett. Nad olid juba varavalges üleval, juhtides oma lambaid ja kandes hoolt nende vajaduste eest.

Me elame aegadel, kus keegi või vähemalt paljud, saavad teadlikuks Jumala tahtest tervendada ja taastada. Nad mõistavad, et Ta igatseb tõmmata meid enese juurde mitte me tugevustes, vaid just me nõtruses. Piibel ju ei ütle, et peaksime tulema Jumala trooni ette oma tugevuses, vaid pigem just oma nõtruses. „Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal!“ (Heebrealastele 4:16)

Üks me taevase Isa suuri murekohti on see, et „mõni teine evangeelium“ ei juhiks meid eemale Jeesuse Kristuse ristist. Paljude kristlaste usk on jooksnud karile, kuna neid meelitati aastaid tagasi mesimagusate sõnadega stiilis: „Sul saab olema võimas teenistus ja sa saad võitma tuhandeid hingi Jumalale.“ Ometi ei täitunud mitte grammgi sellest väljaütlemisest ja nii on need Jumala lambukesed täiega heitunud ning nende usk on kui suur tuhahunnik.

Me võime sageli omada midagi väärtuslikku, ilma et hindaksime täielikult selle tähendust ja väärtust. On üks lugu talunikust, kes töötas kogu oma elu oma väikeses talus, harides aastast aastasse kivist maapinda. Peale ta surma läks talu üle ta pojale, kes jätkas maa harimist, leides sealt mingil hetkel kulla-triibulise tükikese. Tuli välja, et kogu see maa oli kulda täis, mistõttu temast sai hetkega rikas mees. Samas läks see rikkus ta isa jaoks kaduma, kuigi mees oli veetnud seal maal kogu oma elu.

Jumal kõneleb oma rahvaga tänagi. Ta teeb seda sama selgelt, kui Vana Testamendi-, apostlite- või algkoguduse ajal. Ometi peame me mõistma üht – Jumal otsustab kõnetada vaid neid, kelle kõrvad on avatud.

Markus ütleb meile, et Jeesus õpetas palju tähendamissõnadega (vt Markuse 4:2). Selles piiblilõigus jagab Jeesus tähendamissõna mehest, kes külvas põllule seemne. Ometi oli rahvas loo lõpus hämmingus, mõeldes: „Kes küll see külvaja on, keda Ta kirjeldab? Ja mida see seeme veel endast kujutab?“

Prohvet Jesaja kuulutas ette, mis  juhtub, kui Püha Vaim langeb inimeste üle. „Kuni meie peale valatakse Vaim ülalt. Siis saab kõrb viljapuuaiaks ja viljapuuaeda hakatakse pidama metsaks.“ (Jesaja 32:15). Ehk teisisõnu: „Kui Püha Vaim tuleb, saab kord viljatust kõrbest rikkalik põld. Surnud maa kannab korraga rikkalikku vilja ja viljapuuaed kasvab suureks kui mets. Sina aga saad lõigata seda metsa aastast aastasse ja tugineda jätkuvalt oma viljakusele.“

Me ei mõista evangeeliumi enne, kui oleme mõistnud Jumala imelist loomust. „Valgustades teie südame silmi, et te teaksite.“ (Efeslastele 1:18).