See on tõsi. Kaasaja kristlus keskendub iseenda huvide rahuldamisele rohkem kui eelnevate põlvkondade jooksul, tarbides rohkem ja olles rohkem materialistlik. „Mida ma kogudusest saan? Mida ma Jumalalt saan?“

Paulus ütles koloslastele: „Rõivastuge siis nagu Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasadusega ja pika meelega, üksteist taludes ja üksteisele andestades, kui kellelgi on teise vastu kaebust. Nii nagu Issand teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi! Aga üle kõige selle olgu armastus - see on täiuslik side!“  (Koloslastele 3:12-14).

Põlvitades risti all ei kuule sa mõnda õrna, lihtsat sõna – vähemalt mitte esimesena. Isegi, et rist on ainus tee ellu, saad sa siiski kuulma surmast – surmast igale patule. Risti juures saad sa seisma silmitsi oma elu kriisidega ja see on just see teema, mis puudub paljudes tänapäeva kogudustes. Sõnum ristist tõstatab patu ja oma tahte probleemi. See räägib sulle armastaval, aga kindlal viisil jätkuva patu tagajärgedest, öeldes: „Salga end. Võta vastu ristisurm ja järgne mulle!“

„Mulle lähenesid ilguste toimepanijad; nemad on sinu Seadusest kaugel. Sina oled ligi, Issand, ja kõik su käsud on tõde.“ (Psalmid 119:150-151). Neis salmides peitub auline tõde, mis võib muuta su elu ja tuua sulle rahu ning hingamist, mis ületavad kõik su senised kogemused. Kui mõistad, et Jumal on pidevalt su ligi – et Ta armastab sind ja on pidevalt koos sinuga – peavad kogu hirm ja ärevus lahkuma!

„Aga Issand oli mulle toeks. Ta tõi mu välja lagedale, ta päästis minu, sest tal oli minust hea meel.“ (Psalmid 18:19-20). Millised imelised, kinnitavad sõnad! Isa tunneb meist rõõmu! Taaveti seis oli selline, et ta oli just käinud läbi kohutavast proovilepanekust. Saul oli ta pea eest lunaraha välja käinud ja Taavet põgenes elu eest. Kuid Jumal sekkus möirates, et Taavetit päästa, mispeale Taavet saigi öelda: „Põhjus, miks Jumal mind mu vaenlaste käest päästis, on see, et olen kallis Ta jaoks. Mu Jumalal on minust hea meel!“

Sa tead, et oled kuulnud Jumalalt korraldust mingi asja tegemise osas ja sa alustad oma teekonda. Kuid niipea, kui kavatsed täie tõsidusega tõsta kõrgeks Jeesuse nime ja hakata võitma hingi, seisad silmitsi drastilise vastutuulega.

Martin Luther, 16. sajandi preester, kes algatas protestantliku reformatsiooni, tundis tegelikult hirmu Jumala ees, kuna ta uskus, et Jumal on püha, aga samas vihane kohtumõistja. See oli miski, mida tema ajal valitsenud käsumeelsus õpetas teda uskuma. Ükskõik, kui väga ka Martin ei püüdnud meeldida sellele pühale Jumalale, kukkus ta ikka läbi, kogedes Jumala hukkamõistu ja süüd oma patu pärast.

Vaadates tagasi oma elule, olen hämmingus kõigi nende kurvastuste, sügavate vete ja põletavate leekide üle, mida olen pidanud kannatama. Isegi mälestus osadest neist kogemustest on valulik. Samas aga võin öelda täie kindlusega: „Jumala Sõna on tõde. Ta on toonud mind läbi igast viimsest kui katsumusest ja ma kiidan Teda selle eest!“

„Vennad, ma tahan, et te teaksite: see, mis minuga on toimunud, on evangeeliumile tulnud pigem kasuks.“ (Filiplastele 1:12). Paulus ütleb Filipi kristlastele, et nad ei muretseks kõigi nende asjade pärast, mida ta on kannatanud. Huvitav on see, et Paulus kirjutas selle kirja, olles ise ahelais Rooma vanglas. Ta oli selleks ajaks juba karastunud evangeeliumi  sõdur, olles kannatanud kirjeldamatuid raskusi. Kui oled vähegi uurinud Pauluse elu, siis tead, mille kõigega ta silmitsi seisis: laevahukud, peksmised, pilkamised, janu ja nälg, laim jne.

Kui kohtusid Jeesusega, sai sinust uus loodu, kellel on uu vaim, uus meel ja uus süda. Kuid isegi, et sinust sai Jeesuse järgija ja kogu su maailm muutus, ei muutunud sind ümbritseva maailma vaimsus. Veelgi enam – kõik pimeduse jõud koondusid sinu vastu.