Tänapäeva kristlik kogudus on olnud võimsalt õnnistatud Jumala poolt, kuid seni, kuni iga teenistuse kandvaks jõuks pole totaalne sõltumine Pühast Vaimust, on kõigi nende jõupingutused tühised. Võrratu muusika, tasemel jutlused ja veenvad isiksused on kõik omal kohal, kuid ainuüksi Püha Vaimu vägi ja selle esiletulek saavad tuua inimesi põlvedele.
Miks ootas Jumal Aabrahamile ja Saarale poja andmisega seni, kuni nad juba vanad olid? Miks pidi Ta ootama seni, kuni olukord oli inimlikult võimatuks muutunud ja ainuüksi vankumatu usk Temasse sai tuua esile selle tõotuse täitumise?
„Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus. Aga Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.“ (1 Korintlastele 10:13). Paulus kirjutab siin korintlastele ja kinnitab neid. „Sa oled enam-vähem langemise äärel? Sul on tunne, et ei jaksa enam edasi minna? Kui nii, siis ole julge, sest mul on häid sõnumeid sulle. Paljud inimesed on kogenud neid samu kiusatusi, mida sina hetkel, kuid nad pole jäänud nende alla!“ Miks? Sest Jumal on ustav ja loob alati väljapääsutee.
Enamus meist teab, et Kristus on täiuslik eeskuju armastusest. Me teame 1 Korintlaste 13 ptk.’s kirjeldatud armastuse olemust ja seda, et Jumal on armastus. Kuid siis püüame rumala peaga armastada rohkem omaenese jõust. Püüdes näidata üles head tahet, pingutame teadlikult selle nimel, et ületada oma isekaid harjumusi ja loomupärast põlastavat suhtumist tujukatesse ja üleolevatesse inimestesse.
Paljude me eludes puudub üks oluline lüli, mis sageli osutub põhjuseks, miks me ei saa vastuseid oma palvetele. Mu armsad, see puuduv lüli on usk. „Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad.“ (Heebrealastele 11:6).
Sinu ihu on Püha Vaimu tempel, kes avaldab oma pühast asupaigast su südames mõju kõigile su tunnetele, sind meelitades, julgustades, trööstides, veendes, juhatades, õpetades, korrigeerides ja sulle Kristuse reaalsust ilmutades. Milline imeline and! Kahjuks aga leidub liiga palju neid, kes ignoreerivad seda imelist andi meis. Osa aga ignoreerib Jumala Vaimu täienisti, elades oma igapäevaelu otsekui Teda poleks olemaski.
Kui Jumala lapsed toimetavad oma igapäeva toimetusi, liikudes edasi oma suhtes Jeesusega, võib neid korraga tabada mõni torm või häda, mis ründab neid igast otsast. Psalmides 107:23-26 võime lugeda nendest, kes „vajusid alla sügavikesse“ ja keda merelained loksutasid siia-sinna. Selles loos mainitud meremehed olid nii hirmul, et nende julgus oli peaaegu kadunud (salm 26).
Paljud tänapäeva kristlased on segaduses võitmise kontseptsiooni osas. Me ei oska sageli isegi defineerida, kuidas üks võit välja näeb. Pastorid arvavad, et selleks, et omada võidukat kogudust, peab neil olema suurem hoone, suurem eelarve, efektiivne ülistusmeeskond ja suurepärane lastetöö. Äriinimesed arvavad, et enamate töötajate omamine, kasvava kasumi nautimine ning prestiiži saavutamine oma valdkonnas on need, mis tähendavad võitu. Kõik need asjad on muidugi head ja tähendavadki ühtpidi võitu.
Liikudes üle me maa ringi ja kõneledes ning evangeliseerides eripaigus, jagan tihti lugusid Jumala tööst me teenistuse keskel. Lugusid paadunud kurjategijatest ja gängi juhtidest, kes tulevad me krussaadidele kavatsusega mingit jama kokku keerata, kuid kogevad seal hoopis Püha Vaimu poolt tekitatud patutunnetust ja paluvad Jumala ees andestust. Mõni teinekord jagan lugusid imelistest tervenemistest – nii füüsilistest kui vaimsetest - , mis on aset leidnud.
Jumal on tõotanud oma rahvale aulist hingamist, mis kätkeb endas ka hingerahu. Kahjuks leidub liiga palju kristlasi, kel pole õiget arusaama sellest, mida tähendab omada rahu ja hingamist oma pääste suhtes. Neil pole seda rahu, mis on Jeesuses Kristuses kättesaadav kõigile kristlastele. Rahu, mis võib kanda neid läbi kõikide tormide.