Viimasel õhtul, enne oma risti löömist – püha õhtusöömaajal – ütles Jeesus oma jüngritele: „Veel pisut aega, ja maailm ei näe mind enam, aga teie näete mind.“ (Johannese 14:19). Milline huvitav väide Jeesuse poolt. Üks Ta jüngritest küsis seepeale: „Issand, mis see on, et sa näitad ennast ainult meile ja mitte maailmale?” (Johannese 14:22).

Mis küll juhtuks, kui kogu Kristuse Ihu tuleks ühtsena ja üksmeeles kokku, pannes kõrvale kõik oma erimeelsused ja vaidlused sotsiaalsetes ning õpetuslikes küsimustes ja keskenduks vaid ühele konkreetsele eesmärgile – jõuda kadunud hingedeni? Kuidas oleks, kui hüüaksime Püha Vaimu appi, et Ta tervendaks me haavad, kinkides me südameisse ja hinge andestust? Ühtlasi aga aidates meil unustada mineviku ning keskenduda hoopis tulevikule? Millist vaimulikku ärkamist küll maailm kogeks, kui näeks meid ühtse ja üksmeelse rindena seismas enda ees?

Olles olnud juba aastaid teenistuses, võid endiselt leida, kuidas Jumal sind koolitab. Me ei lakka kunagi õppimast Tema selgete juhiste järgimist. Seda eriti aegadel, kui Ta meid rasketesse kohtadesse viib. Ma õpin veel siiani mitte ütlema: „Nüüd on kõik, Jumal! Mulle aitab!“ Selle asemel õpetan end ütlema: „Issand, ma ei näe, milline tee laiub mu ees ja ma ei tea, kust küll leida jõudu, et sellest kõigest läbi minna. Kuid Sa oled tõotanud, et oled mulle jõuks.“

Oled sa kunagi maadelnud Jumalale kuuletumisega, kuna tahtsid tegelikult lihtsalt edasi liikuda ja teha midagi omapäi? Kui nii, siis tahan julgustada sind vaatama üle oma kutsumine. Tee just täpselt nii nagu Jumal käsib ja mine just täpselt sinna, kuhu Tema sind juhib. Sest kui seda teed, koged ka rahu. Kui sul aga pole rahu, võib see olla seetõttu, et sa ei usalda Jumalat nii nagu peaks.

Kuningas Taavet palus kord Jumalalt, et Jumal päästaks teda suremast ja Jumal vastas ta palvele. „Ta palus sinult elu; sina andsid talle pika ea igaveseks ja alatiseks.“ (Psalmid 21:5). Kuid Jumal läks Taavetile vastamisega palju kaugemalegi veel. Ta ainuüksi ei kinkinud talle elu, aga pani talle ka krooni pähe ja tegi temast Iisraeli kuninga. Peale seda, kui Jumal oli teinud Taavetist kuninga, valas Ta tema üle kõige au ja hiilgusega.

Enamus kristlasi tahavad kuulda ja tunda Jumala häält ning Jumal kohe kindlasti tahab rääkida oma rahvaga. Kuid paljude usklike tähelepanu saab hajutatud mõne iidoli poolt – olgu selleks siis nende lemmik jumalasulane, õpetaja või evangelist – kes räägib neile vaid häid asju. Selleks aga, et kuulda Isa häält, tuleb minna otse Tema juurde, ilma ühegi vahemeheta.

Kristuse järgijatena peame olema valvel, et me ei langeks Saatana poolt seatud lemmiklõksu – takerduda kerglasliku kultuurilise ja poliitilise meelsuse sisse, mis on nii levinud me tänapäeva maailmas. Mida enam Saatan püüab õhutada maailma kristlaste vastu, seda enam püüab ta meid panna vihastuma ja kätte maksma. Ehk teisisõnu – ta püüab asendada meie sügava rahu Jeesuses riiakuse ja vastuseisuga, pannes meid sõdima tagakiusu vastu, selle asemel, et kannatada seda evangeeliumi pärast.

Armastust täis elu on ainus viis, kuidas olla Jumalale kõigiti meelepärane (vt Koloslastele 1:10). Kuna Jumal on ka emotsioonidega olend, kogeb Ta rõõmu ja kurbust nii nagu meiegi. Meie igapäevased sõnad ja teod võivad valmistada Talle kas meelehärmi või panna Teda rõõmustama meie üle lauluga. Milline imeline mõte! Nii sina kui mina võime olla meelepärased kogu universumi Jumalale. Ja isegi, et Ta ületab kogu me mõistuse, olles kõikvõimas, kõikjalviibiv ja kõiketeadev, võib Ta süda saada siiski puudutatud meie armastavatest tegudest, ükskõik, kui tavalised need ka poleks.

Jumal nägi juba kogu maailma loomisest alates usklike kogu, kes on liidetud ühte Tema Pojaga. Jeesus tunnistab: „Ma olin oma Isa igapäevane rõõmuallikas; kogu Tema olemuse rõõm. Ja nüüd kõik, kes pöörduvad minu poole usus, on samuti rõõmuks Talle.“ (vt neid Kristuse prohvetlikke sõnu Õpetussõnades 8:30-31)

Meie maised kiindumused on väga heitlikud – seda vahel lausa igapäevaselt – kõikudes me tunnete muutudes kuumast ja kirglikust leige- või isegi külmani. Nii nagu jüngrid, võime meiegi olla üks päev valmis surema Jeesuse eest ja samas järgmine päev juba hüljata Ta ning panna plehku. Võime ju öelda Jumalale, et usume, et Ta täidab kõik me vajadused ja samas kogeda hirmu ning kahtlusi, kui olukorrad muutuvad. Kuid Jumala armastus meie vastu püsib muutumatuna.