Oma kõige pimedamal tunnil avastas Jeremija ühe aulise tõe, mis kinkis talle uut lootust ja meelekindlust. Tegelikult ta isegi juba teadis seda tõde, kuid see polnud puudutanud ta hinge enne, kui ta omadega viimse piiri peal oli. Ta avastas omadega täitsa nulli jõudes, et Jumal oli seal ees ootel! „Nullis olek“ ei tähenda veel pimedas kuristikus olemist, vaid Jumalas süviti minemist. Seega tõde on see, et Jumalat ei leita mitte „seal kusagil üleval“ keset pilvitut taevast, vaid keset valu ja meeleheite varje. Hetkel, mil Jeremija omadega nulli jõudis, põrkas ta Jumala otsa!

Me kõik tahaks olla totaalselt vabad teatud asjadest, mis meid kord kummitasid. Oli selleks siis mõni konkreetne patt või mõni emotsionaalne pagas. Isegi väga sügav reetmine või rida pettumusi võivad luua kui ühe müüri, mis võtab sind kui vangi ja halvab su elu koos Jumalaga.

Sageli, kui tundub, et Jumala rahvas on kõige hullemates seisudes üldse, teeb Jumal neis olukordades midagi võimatut! Seetõttu peame just sellistel aegadel langetama teadliku otsuse uskuda Temasse ja iga sõna, mis me huulilt lähtub, peab olema kooskõlas sellega, mida Jumal on öelnud. Me ei saa lihtsalt vait jääda. Usun, et elame praegu just sellistel aegadel.

Kui su süda leiab kinnitust vaid teiste inimeste heakskiidust ja see mõjutab seda, kuidas oma elu elad, on sul lojaalsusega asjad sassis, mille tulemusena püüad alati olla meelepärane kõigile teistele, aga mitte Jeesusele.

Palve eiramisel on ohtlikud tagajärjed. Jumala Sõna ütleb: „Kuidas siis meie võiksime pageda, kui me ei hooli nii suurest päästest?“ (Heebrealastele 2:3). Ma tean, mida see tähendab, kui elava vee allikas on umbes, kuivatades iga viimse kui õnnistuse su elus. Olen kogenud seda aegadel, kui olen palve unarusse jätnud. Taolistel aegadel pidasin küll vaikseid aegu, kuid polnud siiski innukas palves. Lasin elu muredel röövida endalt aja koos Jumalaga.

Kui jüngrid ütlesid Jeesusele: „Issand, õpeta meidki palvetama!“ (Luuka 11:1), siis nad ütlesid seda seetõttu, et nad tõesti tahtsidki õppida palvetama Jumalale meelepärasel moel. Nõnda nagu paljud tänapäeva kristlasedki tahavad olla ustavad palves, kuid ei tea, kuidas. Ja kuna nad ei mõista palve ülimat olulisust, ei ole neil ka püsivat ega tähendusrikast palveelu.

Oma kolme teenistusaasta jooksul oli Jeesus tervendanud haigeid, taastanud pimedate nägemise, äratanud üles surnuid, toitnud ime läbi suuri rahvahulki, kuulutanud häid sõnumeid vaestele ning õpetanud suurtele massidele tõde nende Taevase Isa kohta. Kogu see imeline saavutuste nimekiri sai võimalikuks vaid tänu Poja kuulekusele Isa tahtele.

Jeesuse avaliku teenistuse alguses juhtus üks märkimisväärne asi Tema kodulinna Naatsareti sünagoogis. Tegutsedes kui määratud Vana Testamendi lugeja sabati päevaks, luges me Issand järgmised sõnad: „Issanda Vaim on minu peal, seepärast on ta mind salvinud. Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit, kuulutama vangidele vabakslaskmist ja pimedatele nägemist, laskma vabadusse rõhutuid, kuulutama Issanda meelepärast aastat.” (Luuka 4:18-19).

Uskmatus kurvastab Jumala südant enam kui ükski teine patt. Me kristlastena nutame oma lihalike pattude pärast, kuid Jumal tunneb enam muret me südame pattude pärast – Tema Sõnas kahtlemise või Tema ustavuse kahtluse alla seadmise pärast. Tõelised elu-surma küsimused on rohkem seotud sellega, kuidas inimene mõtleb, kui sellega, mida ta teeb.

„Ei sa siis karda äkilist hirmutust ega õelate õnnetust, kui see tuleb. Sest Issand on kõigil su teedel ja hoiab su jalga püünise eest.“  (Õpetussõnad 3:25-26).