„Teie aga, armsad, olles rajanud endid oma kõige pühamale usule ja palvetades Pühas Vaimus, hoidke endid Jumala armastuses, oodates meie Issanda Jeesuse Kristuse halastust igaveseks eluks.“ (Juuda 20–21). Lugedes neid salme Juuda kirjast, kuulsin Jumala Vaimu mulle vaikselt sosistamas: „David, tahan et astuksid minu täie rõõmu ja armastuse sisse. Sul on õpetuslikult kõik paigas, kuid sa pole veel kogenud täit hingerahu, mis tuleb sellest, kui püsid minu armastuses. Oled siiani olnud vaid pahkluudeni sees, kuid sind ootab mõõtmatu ookean, milles ujuda.“

Jesaja 6 ptk. on auliselt kuulus peatükk Jeesusest: „Ma nägin Issandat istuvat suurel ja kõrgel aujärjel, ja tema kuue palistused ulatusid templi seinast seina.“ (Jesaja 6:1). Lapsepõlves oli mu arusaam Issandast selline, et Ta asub kusagil eemal, kauges paigas ja kaugel minust, olles isik, kellele tuleb läheneda kõige auväärsemate nimedega nagu „Kõrgeausus“ ja „Majesteet“.

Jüngrid olid indu täis, et alustada evangeliseerimisega, kuid Jeesus oli andnud neile juhise: „Teie aga viibige selles linnas, kuni teid rüütatakse väega kõrgelt!” (Luuka 24:49) Jeesus teadis paremini kui Ta jüngrid, et selle töö tegemiseks läheb tarvis enamat kui vaid terast mõistust, inimlikku intellekti või isegi siirast südant. Nii et nad kuuletusid Jeesusele ja ootasid seal ülemises toas palvetades, lauldes ja kiites Jumalat.

Siin on kõige enam tsiteeritud salme Jumala Sõnast, millest on ka palju laule loodud: „Sest sinu heldus on parem kui elu; mu huuled ülistavad sind.“ (Psalmid 63:4). Sa võid nüüd küsida, mida see tähendab, et Tema heldus on parem kui elu?

Fakt on see, et elu on lühike. See hävid kui rohi, mis üks hooaeg on ja järgmine enam pole. Ometi püsib Jumala heldus igavesti. Miljoni aasta pärast on Jeesus ikka sama hell ja armastav me vastu kui täna. Teised võivad küll röövida su elu, kuid nad ei saa röövida Jumala heldust.

Joona oli prohvet, kes mõistis täienisti Issanda heldust. Kuid samas ei saanud ta seda õigesti nautida. Selle asemel pööras Joona Jumala helduse hoopis koormaks enda jaoks.

Siin on üks võimas relv iga Kristuse järgija jaoks: hüüa! Hüüa kogu oma südamest Jumala poole, nii nagu Taavet seda tegi (vt Psalmid 34:7). Mine Jumala ette, tunnista üles oma patud ja toetu Tema heldusele, öeldes: „Issand, ma tean, et armastad mind ja oled valmis andestama mulle. Seetõttu parandan meelt Su ees just praegu.“

See on enam kui hästi teada lugu, kuidas kuningas Taavet tegi kohutavat pattu rikkudes abielu ja püüdes seda siis mõrvaga kinni mätsida. Veelgi enam, me teame ka seda, et Taavet oli täis Püha Vaimu, mis muutis kogu tekkinud olukorra veelgi nutusemaks ta jaoks.

​Kuna mu igatsus on, et kõik maailma rahvad võiksid kogeda Jeesuse reaalsust, kulutan ma ka üsna palju aega sellele, et rännata mööda ilma ringi ja kuulutada sellest. Koju jõudes aga on mu palve see, et iga kristlane võiks samuti tunda Jeesust!

Loodetavasti saite naljast aru, kuigi…tegu on vaid poolnaljaga. Meie elud Kristuse järgijatena ei peaks olema identifitseeritavad religioonina, vaid tuntavad konkreetse isiku – Jeesuse järgi. Neil kahel on suur vahe.

On mitmeid põhjuseid, miks Jumal vaikib, kuid puudutan vaid ühte neist, mille Jumal mulle hiljaaegu südamele pani. Vahel võib Jumal vaikida ainuüksi seetõttu, et Ta on juba rääkinud! Kui mõelda hetke, siis kuidas saakski süüdistada Jumalat vaikimises, kui Ta on jätnud sulle 66 kirja ühes tuhandete salmidega? Tal pole vähimatki vajadust end enam korrata. Kas pole mitte tore, et 1 Moosese raamat ei ütle: „Ja Jumal ütles: „Saagu valgus! Saagu valgus!““?

Piibel tõotab meile, et on täitsa võimalik mõista Jumala headust ja heldust. Kuid mis on selle võti? Kuningas Taavet ütles: „Kes tark on, see pidagu seda meeles, ja Issanda heldust pandagu tähele!“ (Psalmid 107:43)