Jumal andis Moosesele hirmuäratava juhise: „Ja Issand ütles Moosesele: „Mine, lahku siit, sina ja rahvas, kelle sa tõid Egiptusemaalt välja, maale, mille ma vandega olen tõotanud Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile, öeldes: Sinu soole ma annan selle! Ma läkitan sinu eel ingli ja ajan ära kaananlased, emorlased, hetid, perislased, hiivlased ja jebuuslased, et sa jõuaksid maale, mis piima ja mett voolab, sest mina ise ei lähe koos sinuga, et sind mitte hävitada teel, kuna sa oled kangekaelne rahvas.” (2 Moosese 33:1-3).

Prohvet Taaniel nägi ette lõpuaegade seltskonda, kellel oli Jumala asjade suhtes tarkust ja tunnetust ja kes oli puhastatud, läbikatsutud käputäis, kes mõistis Tema Sõna. „Paljusid puhastatakse, tehakse valgeks ja sulatatakse, aga õelad teevad õelust ja ükski õel ei mõista seda; aga mõistlikud mõistavad küll.“ (Taanieli 12:10).

„Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu - ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt -, mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda.“ (Efeslastele 2:8-9)

Vaadates kuningas Taaveti teekonda, me näeme, et ta alustas väga võimsalt. Püha Vaim langes ta üle, võimaldades tal võita nii lõvi kui karu ja lõpuks ka vilistist hiiglase. Tundus, et Jumala tegudel ta elus pole otsa ega äärt, kuniks korraga saabus vaikushetk. Korraga Jumal ei rääkinud enam nii nagu Taavet oli sellega harjunud ja ta hakkas kaotama oma kindlust. Ta kaotas kindluse Jumala varem räägitud sõnadesse, mis juhtis teda püüdeni hakata juhtima oma elu omaenese tarkuses ning lahendama probleeme omaenese jõus (vt 1 Saamueli 27:1-3).

Palves peitub meie vaimse kasvu saladus, kuid kui läheme Jumala trooni ette vaid oma isikliku arengu ja vajaduste pärast, oleme isekad. Piibel näitab meile, et me ei tohi eirata tõsiseid palveid nende pärast, kes me ümber, tuues meile näiteid „palveabilistest“. „Kui ka teie eestpalvetega meile appi tulete, nii et paljud tänaksid meile paljude inimeste eestpalvete tõttu Jumalalt osaks saanud armuanni eest.“ (2 Korintlastele 1:9–11).

Iga pastor, jutlustaja ja evangelist vajab palveabilisi, kes tema eest pidevalt eestpalveid teeksid. Võin siinkohal kinnitada, et olen isegi olnud aastate jooksul kantud paljude ustavate palvesulaste poolt.

Osa piibliõpetajaid ütleb, et elame uskmatuses, kui palume Jumalalt ikka ja jälle ühte ja sama. Et see on ketserlus! Kuid Jumal on andnud meile korralduse paluda, otsida ja paastuda – hüüda Tema poole, saamaks osa Tema tõhusast ja ehedast varustusest (vt Matteuse 7:7-8). Juba alates aegade algusest on tõelised Jumala sulased pööranud Jumala tõotused palveteks:

Taavet ülistab Psalmides Jumala suurust, kes õnnistab neid, kes loodavad Tema peale. „Kui suur on sinu headus, mille sa oled tallele pannud neile, kes sind kardavad, ja oled osutanud neile, kes sinu juures pelgupaika otsivad inimlaste nähes. Sa varjad neid oma palge varju all meeste õeluse eest; sa peidad nad ulualla tigedate keelte riiu eest.“ (Psalmid 31:20–21).

„See, kes teis on alustanud head tööd, lõpetab selle enne Kristuse Jeesuse päeva. Nõnda ju ongi õige mul teist kõigist mõelda, sest teie olete minu südames.“ (Filiplastele 1:6-7). Sellest salmist on näha, millist armastust Paulus koges filiplaste vastu. Ja tänu sellele suurele armastusele tundis ta ka valu nende pärast, kui nad läksid läbi rasketest olukordadest.

Enamus meist alustas oma kristliku elu teekonda usuga, et Jumal on kõik, mida vajame. Punkt. Kindlasti olime veendunud selleski, et meil endil polnud mingit pistmist sellega, et saime osa Jumal heakskiidust. Tema pääste oli tasuta and ja kõik, mida tegema pidime, oli lihtsalt uskuma sellesse ja selle vastu võtma. Seejärel aga muutus Kristuse järgimine pisut keerulisemaks. Olles teadlikud oma läbikukkumistest, pöördusime iseenda ja mitte Tema poole!