Paljud kristlased mõõdavad oma vaimulikku elu oma tunnete põhjal, olles veendunud, et nad ei kasva vaimulikult. Nad käivad regulaarselt kirikus, kuulavad Jumala Sõna põhiseid jutlusi, loevad Piiblit ja palvetavad innukalt. Ometi on neil tunne, et nad ei arene kuidagi. Üks usklik ütles mulle kord: „Varem muutusin väga kergesti Jumala ees härdaks, kuid täna pole ma enam nii tundliku südamega, kui tookord. Ma lihtsalt ei kasva.“

Apostel Paulus kinnitas tessalooniklastele, et nad olid õppinud, kuidas elada Jumalale meelepärast elu: „…nagu te olete meilt saanud teada, kuidas teil tuleb elada ja Jumalale meeldida…“ (1 Tessalooniklastele 4:1) ja jätkas siis nende õhutamist, öeldes samas salmis: „…et te selles veelgi enam edeneksite.“  Edenemine tähendab millegi kasvu või suurenemist. Paulus ütles: „Te olete kuulnud selget evangeeliumi, mistõttu olete rajanud endale tugeva aluse. Seetõttu peaksite ka armu läbi kasvama kõiges – nii oma usus, teadmistes kui armastuses.“

Jumala saladus vaimse jõu leidmiseks peitub Jesaja 30:15 „Pöördudes ja vaikseks jäädes te pääseksite, rahus ja lootuses oleks teie jõud.“ Mõiste „vaikseks jäämine“ tähendab heebrea keeles puhkeolekut – rahulikku, lõõgastunud, pingevaba olekut. Mitte just paljud tänapäeva kristlased ei koge taolist vaikust ja rahu nagu selles piiblisalmis kirjas. Suur hulk usklikke on kaasatud meeletult paljudesse tegevustesse ning tohutusse tormamisse saavutamaks positsiooni, vara, rikkust ja naudinguid.

Mil iganes Jumal meid võimsalt millestki päästab või vabastab, täname Teda kogu südamest. Ühtlasi anname Talle oma siira tõotuse: „Issand, tänasest alates ei tee ma enam ühtki asja ega lähe kuhugi ilma Sinuga läbi rääkimata. Hakkan palvetama iga asja pärast.“ Niipea aga, kui mõni uus raskus pead tõstab, arvame, et suudame omaenda plaanidele ja edule tugineda, haarates lõpuks ikka ohjad enda kätte.

Vana leping kätkes endas erinevaid reegleid, mis ütlesid: „Kui teed seda või toda, kingib Jumal sulle elu. Kui aga mitte, jääd ilma Jumala õnnistusest.“ Ilmselgelt jäi inimestel Jumala standardite täitmisest puudu, sest Tema seadus oli püha. Selle tulemusena aga varitses nende elude üle meeleheide ja süütunne. Kui aga Jumal kinkis meile uue Lepingu, ei loonud Ta uut süsteemi uute reeglitega. Ei. Ta saatis meile selle asemel hoopis ühe isiku.

Osad teist, kes te olete Jumalat juba mõnda aega tundnud, võivad olla jõudnud punkti, kus teil on tunne, et te olete kui unustuste hõlma vajunud. Sul on piisavalt palju Piibli tarkust, sa tead sõnade heebreakeelseid tähendusi ja sul on Jumalaga oma ajalugu. Samas on su kõrval üks elevil kristlane, kes usub siiralt, et Jumalaga koos on kõik võimalik. Tal on ehk vaid veerand sinu teadmistest, kuid ta litsub ikka edasi milleski, mis on sinu jaoks juba ammu kättesaamatuks jäänud – milleski, millest Jumal on sullegi rääkinud, kuid mida sul on olnud raske uskuda.

Jumala Sõna ilmutab meile, kuidas Jumal vabastab meid himust teha pattu. „Tema jumalik vägi on meile kinkinud kõik, mis on vajalik eluks ja vagaduseks, tema tundmise kaudu, kes meid on kutsunud omaenese kirkuse ja väärikusega. Sel viisil on meile kingitud kõige kallimad ja suuremad tõotused, et te nende kaudu võiksite põgeneda kaduvusest, mis valitseb maailmas himude tõttu...“ (2 Peetruse 1:3-4). 

Jumala rahvas seisab neil lõpuaegadel silmitsi olulise küsimusega. Usud sa, et Jumal on võimeline sind läbi kandma ajal, kui kogu maailma aluseid raputatakse? Saatan möirgab kui pöörane lõvi ja ümberringi valitseb segadus, vägivald ja ebakindlus.

Need, kes loodavad Jumala peale; kes on pannud kogu oma usalduse kindla ja vankumatuna Talle, jäävad püsima ja näevad Jumala päästet, omades oma meeltes ja südameis täit rahu. Nad saavad nautima Jumala hingamist, olles puutumata vägivallast ja hirmust; nad magavad kartmatult vaatamata olukordadele enda ümber, rõõmutsedes lootuses!

Hetkel, mil alistume Kristusele ja pühendame endid olema täielikult sõnakuulelikud Talle, saab üks imeline vägi vabastatud me seesmise inimese sees. Hirm selle eest, mida keegi meile teha võib, haihtub kui uttu. Me ei tunne enam haiglast hirmu Jumala, põrgu või kättemaksu ees. Ja valu, haigetsaamiste, hädade ning ahastuse asemel ujutab Jumal meid üle uue valguse, värske lootuse, suure rõõmu, aulise rahu ja rikkaliku usuga.

Kaaludes oma kire ja innukuse suurendamist Kristuse suhtes, peame vaatama Kristuse õpetust alandlikkuse kohta. „Kes ennast ise ülendab, seda alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse.“ (Matteuse 23:12). Jeesus oli just äsja manitsenud varisere nende uhke käitumise pärast (vt Matteuse 23:5-7). Nad tundsid Pühakirja ja võisid vahendada Jumala Sõna suurtele rahvahulkadele, kuid nende oma elud polnud sellega vastavuses.