Meile kõigile meeldib kuulda jutlusi ja lugeda raamatuid Jumala õnnistustest. On tõsi, et Jumalal on andev loomus ja me võime leida Temalt abi, kui selle kohta rohkem õpime. Kuid me elu koos Kristusega peaks juhtima meid „saavast elust“ „andva eluni“. Jeesus muudab taolise muutuse võimalikuks me sees läbi selle, et asendab me maise vaimu oma jumaliku Püha Vaimuga. „Oled õnnistatud ja nüüd on sinu asi need õnnistused edasi anda.“

Me näeme imelist pilti armust Jumala sekkumises Soodoma olukorras, kus Ta sõna otseses mõttes haaras Lotti ja ta pere järele ning tõmbas nad sealt linnast välja. „Ja kui ta veel kõhkles, siis haarasid mehed kinni ta käest, ja ta naise käest ja ta mõlema tütre käest, sest Issand tahtis teda säästa; ja nad viisid ta ära ning jätsid väljapoole linna.“ (1 Moosese 19:16).

Kujuta ette, et üks poksitreener viiks ühe oma võitlejaist eraldatud treeninglaagrisse ja valmistaks teda terve sessiooni psühholoogiliselt lahinguks ette. Ta ütleks: „Ära muretse! Ma olen kogu selle aja koos sinuga. Siin on nimekiri suurimatest poksijatest läbi aegade. Lihtsalt õpi tundma nende liigutusi ja sa ei pea ise neid raskeid trenne läbi tegemagi. Sa oled võitja ja kui sa järgid minu juhiseid ning jätad meelde kõik joonised, mille olen su jaoks koostanud, võid astuda poksiringi ükskõik, kellega ja võita ta!“

„Kes ei usu Jumalat, see on teinud tema valelikuks, sest ta pole uskunud tunnistust, mille Jumal on andnud oma Poja kohta.“ (1 Johannese 5:10) 

Kristlased saadavad korda kõikvõimalikke erinevaid patte, kuid üks neist – uskmatus – on algallikaks kõigile teistele neist. Mitte agnostikute ja ateistide uskmatus, vaid nende murettekitavad kahtlused, kes kutsuvad end Tema nimega! Nende, kes on Tema lapsed; kes ütlevad: „Ma olen Jeesuse oma“ ja ometi kannavad kahtlusi oma südames. See on miski, mis kurvastab me Taevast Isa üliväga.

Igal aastal, kiirel pühade ajal, tuletavad kristlased endale meelde jõulude tõelist tähendust – Jeesuse tulekut siia maailma! Me südamed on täis tänu, et Jumal Isa saatis Päästja lunastama meid. Me naudime paljusid õnnistusi – värvikirevaid kingitusi elutoas kuuse all; jõululaulude laulmist ja tänades Jumalat Tema headuse eest. Osadele meist meeldib isegi vaadata klassikalisi jõulufilme.

Evangeeliumid kujutavad Jeesust ikka ja jälle kui väga sügavalt ja vankumatult kaastundlikku inimest. Peale Ristija Johannese surma tõmbus Jeesus paadiga sõites üksindusse, et leinata. Ta teadis, et Johannes on taevas, kuid Ta süda valutas nende pärast, kes temast maha jäid.

Veel sajandeid enne, kui Jeesus sündis, kuulutas prohvet Jesaja ette, et Jumal saadab inimkonnale vabastaja. Kui Jeesus seisis hingamispäeval juudi sünagoogis, tuletas Ta kogu maailmale seda ettekuulutust meelde, kui luges: „Issanda Vaim on minu peal, seepärast on ta mind salvinud. Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit, kuulutama vangidele vabakslaskmist ja pimedatele nägemist, laskma vabadusse rõhutuid…Täna on see kirjakoht teie kuuldes täide läinud.” (Luuka 4:18, 21).

Kujuta ette, et üks su lastest saaks viga ja hüüaks abi saamiseks su poole. Kas sa vanemana tormaksid talle koheselt appi, või peatuksid ja hakkaksid analüüsima oma lapse usku ja usaldust sinu suhtes? Sa jookseks kõhklematagi oma lapse juurde, olles motiveeritud armastusest ja hoolest tema vastu.

Prohvet Eelija oli nii heitunud oma rahva tohutust moraalsest tagasilangusest, et ta põgenes õela kuningas Ahabi naise Iisebeli ähvarduste ees, peites end koopasse. Jumal küsis temalt: „Mis sa siin teed, Eelija?” ja ta vastas: „Iisraeli lapsed on hüljanud sinu lepingu, nad on kiskunud maha sinu altarid ja on mõõgaga tapnud sinu prohvetid. Mina üksi olen üle jäänud ja nad püüavad võtta mu hinge.” (1 Kuningate 19:10).