Psalmist Taavet tuletab meile meelde Jumala suurust isegi keset me hingematvaid olukordi. Meie hetke murede tulvad võivad ju tõsta kõva häält, kuid Jumal valitseb üle kogu loodu. Ainuüksi Temal on kontroll kõige üle.

Ajal, mil Taavet oma psalme kokku pani, ehitas ta üles ka omaenda usku ja teadmist üha enam kasvava Jumala armastuse osas. „Issand, sinu sarnast ei ole jumalate seas, ega ole niisuguseid tegusid kui sinul…Sest sina oled suur ja teed imesid, sina oled Jumal, sina üksi.“ (Psalmid 86:8, 10). Tuginedes Taaveti sõnadele vaibuvad kõik me hirmud Jumala suuruse tundmise ees. Ta ülistab Jumala suurust nii mitmetel eritasanditel ehitamaks üles me usku.

Usk on korraldus ja Jumal vastab neile, kes oma usku rakendavad. Enamus tunnistusi, mis me kontor kirjalikult saab, kätkevad endas just seda tõde. Igas olukorras, kus usklik rakendas Jumala Sõnas peituvat tõde, tuli Jeesus ja tegi oma töö. Tema teeniv Vaim tõi neile tröösti ja uuendas nende jõu keset pimedusetundi.

On selge, et oma usu rakendamine pole igakord kerge, kui meil on valusad ja rasked ajad. Sageli meil pole lihtsalt jõudu selleks, kui valu nii tugevalt maad võtab, mistõttu need on ka ajad, kus kristlased lasevad sageli Jumala tõotustel lipsata käest.

See on meie otsustada, kas elame oma elu täis murettekitavat hirmu või usaldust Jumala vastu. Kui muretseme täna ühe asja pärast, muretseme homme juba kahe pärast. Ehk teisisõnu: mida enam probleeme meid tabab, seda enam me hirmud muudkui kuhjuvad. Ja kui me oma hirmudega ei tegele, saadab me muretsev meel meid pidevalt lõputusse auku.

Apostel Paulus oli üks kartmatu mees. Kust ta küll leidis oma kindluse ja rõõmu keset oma raskusi, ebakindlust ja vastuseisu? Ja kuidas me võiks leida seda sama keset aegu, kus täna elame?

Esiteks, kui koged valu teiste valu pärast, kingib Jumal sulle rõõmu! Paljud inimesed kannatavad millegi pärast – kaotatud töö, segaduses või pettunud abikaasa, pikale veninud haiguse, vaesuse vms. pärast.

Kui me silmad saavad Jeesuse poolt avatud ja me näeme inimesi selliselt nagu Tema neid näeb, ei saa me enam vagusi paigal istuda, samal ajal, kui haiget saanud hinged me ümber sihitult läbi elu rühivad. Kaastunne kadunud hingede pärast ei saa eksisteerida käsikäes rahulolemisega. Apaatia pole enam valikuvõimalus.

Usus palvetades haaras kuningas Taavet kinni järgmisest tõest: „Ära lase voolast vett mind uputada ega sügavust mind neelata, ja ärgu sulgegu kaev oma suud minu üle!“ (Psalmid 69:16) Selles pole midagi ebatavalist, et isegi kõige jumalakartlikum inimene seisab silmitsi hädadega, mis on kui uputavad veevood. Kuid nii nagu Taavet, nii võime ka meie keset oma hirmulaineid immutada end Jumala Sõnaga, olles ustavad palvetama ja pühendunud Issandale.

Meie teenistusel on oma kodulehekülg, mis saab sõnumeid kristlastelt üle kogu maailma. Paljud erinevate maade kristlased kirjutavad meile praegu ühte ja sama: hirm võtab maad. Nagu ka Piiblis ette kuulutatud, raputab Jumal kõike, mida vähegi raputada annab, mistõttu vahel on raske kõige selle mäsuga toime tulla. Seetõttu levib kõige selle keskel suur ärevus, mille suhtes kristlasedki pole immuunsed. Paljud kirjutavad suurtest tormidest oma elus – finantskriisidest, pingetest perekonnas, masendusest, kurbusest ja leinast.

Ajal, mil Jumala inimesi vormitakse ja kujundatakse, ründavad hingevaenlase väed neid täie rauaga. Maitsed ehk sinagi hetkel kibedat valukarikat, või koged kohutavat eraldatust ja segadust? Kui nii, siis õhutan sind astuma usus välja, öeldes: „Sest ma tean, kellesse ma olen uskuma hakanud ja olen veendunud, et tema on vägev hoidma minu hoolde usaldatut oma päevani.“ (2 Timoteose 1:12). 

Jeesus ütles Ketsemani aias: „Mu hing on väga kurb surmani.” (Matteuse 26:38) Kujutad sa ette, et ka Jumala Poeg võis kogeda üht segaduse hetke? Kas Ta siis ei teadnud, et on kohe peagi saavutamas võitu nii põrgu kui surma üle? Kas Tal siis polnud kaasasündinud tunnetust oma saatusest, teadmises, et Isa on koos Temaga?