Jumal päästis mind läbi selle, et köitis mu südant. Mida enam mu usk ja pühendumine Talle kasvas, seda enam hakkas Ta jagama mulle tarkust ja arusaamist oma teedest. Ühtlasi aga tekitas ka suurema igatsuse õppida ja kasvada veelgi enam Tema tarkuses. Tegu on mentorluse ja küpsemise protsessiga, mis kestab päevani, mil suren. Kuid see sai alguse sellest, et mu tunded ja mitte mu mõistus, said puudutatud.
Oodates usus Jumala järele, kuniks Ta tegutseb, peame uskuma, et Ta kuuleb me südame hüüdeid: „Vennad, võtke prohveteid, kes on rääkinud Issanda nimel…sest Issand on halastav ja armuline.“ (Jaakobuse 5:10-11). Meie pisarad ja ägamine liigutavad Jumalat hinge põhjani. Ta kuuleb me nuttu.
Rasked ja põletavad olukorrad võivad tekitada segadust. Taolistel aegadel hakkab me kannatamatus arutlema: „Jumal vist ikka ei mõelnud seda, mida mulle ütles. Või on ehk probleem minu võimes kuulda Tema häält. Võimalik, et kuulsin üldse valesti, mida Ta ütles. Sest kõik, mida tean, on see, et see, mida ma kuulsin ja see, milline on hetkeolukord, ei klapi omavahel kohe mitte.“
Ma pole end eales tundnud nii abitu ja ärevana, kui tagasi New Yorki kolides, et alustada Times Square’i kogudusega. Olime taaskord sõltuvad peremeeste ja majahaldurite graafikutest. Kui jälle ootama pidin, muutusin üsna rahutuks, hüüdes: „Issand, New Yorgis on nii palju teha ja meil on nii vähe aega! Kui kaua küll veel ootama peame?“ Ometi vastas Jumal mulle ikka ja jälle: „David, kas sa usaldad mind? Kui usaldad, siis oota.“
Saul andis Jumalale tähtaja! Ta küll ei öelnud seda välja, kuid oma südames oli ta otsustanud, et kui sõna taevast ei jõua kindlaks ajaks, teeb ta ise, mis iganes tarvis, et päästa olukorda. „Kui ta (Saul) oli oodanud seitse päeva, Saamueli poolt määratud ajani, Saamuel aga Gilgalisse ei tulnud, siis hakkas rahvas tema juurest laiali valguma. Siis ütles Saul: „Tooge mulle põletusohver ja tänuohvrid!” Ja ta ohverdas põletusohvri.“ (1 Saamueli 13:8-9). Saul liikus kannatamatult edasi, tegutsedes ise kui preester, tuues ohvrianni.
„Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga!“ (2 Korintlastele 5:20).
Kristuse saadikuks saamine pole miski, mille nimel hullupööra vaeva näha. Kui oled kristlane, oled juba ka misjonär. See ei tähenda seda, et sind peaks läkitatama kuhugi välismaale või mingeid evangeelseid kampaaniaid läbi viima. See missioon, millel oleme, kätkeb endas südant, mis armastab Jumalat sellisel moel, et igatseb näha ka teisi tulemas Tema juurde, saamaks osa Tema armastusest.
Paulus säilitas oma usu nii headel kui halbadel aegadel. Oma elu lõpusirgel võis ta uhkelt öelda: „Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu.“ (2 Timoteose 4:7).
Sinu jätkuv katsumus võib kätkeda endas füüsilist kannatust, töötust, mässumeelseid lapsi, reeturlikke sõpru, vaimset pinget, muid keerulisi seise või valu. Kannatades seda kõike päevast päeva, sosistab Saatan sulle nii nagu Iiobilegi: „Tema õiged ju ei kannata. Kui Jumal tõesti kuuleks sind – kui oleksid päästetud ja Tema tõotused vastaksid tõele – oleks Ta ju sind koheselt sellest olukorrast päästnud. Kuid kus su Jumal siis on? Kas see ongi siis see, mida oma usu eest saad?“
Osad teist, kes te seda sõnumit praegu loete, olete keset oma elu tormi.
Jeesuse jüngrid talusid tormi käes loksuvas paadis tohutuid laineid, samal ajal, kui nende Isand õndsat und magas. Lõpuks, kui torm ähvardas juba paadi ümber lüüa, kisendasid nad Jeesuse poole, süüdistades Teda selles, et Ta ei hooli nende saatusest. „Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me hukkume?” (Markuse 4:38). Jeesus vaigistas selle tormi, olles samas pettunud oma jüngrite väheses usus. Ta küsis: „Miks te olete nii arad? Kuidas teil ei ole usku?” (Markuse 4:40).
„Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga!“ (Heebrealastele 10:35). Kui oled kristlane, oled ka tulises sõjas. Veelgi enam – sa oled lahingus, kus su usu pärast käib võitlus elu ja surma peale. Saatan on enam kui aldis kukutama ja hävitama iga Jumala poolt valitu usu. Seetõttu ka, mida tugevam on su usk, seda suuremad on ta rünnakud su vastu. Sest vankumatu usk Jumalasse ajab kogu põrgu tagajalgadele. Saatana kuningriigi jaoks pole midagi ohtlikumat kui kristlane, kes on vankumatu oma usus. Miks?