Paulus kirjutas: „Sest ma otsustasin teada teie keskel ainuüksi Jeesusest Kristusest ja temast kui ristilöödust.“ (1 Korintlastele 2:2). Paulus elas ajal, kus kogudus kubises erinevatest „fraktsioonidest“, kes omavahel pidevalt kaklesid. Paulus reageeris sellele konfliktsele olukorrale, öeldes: „Mul pole sellega mingit pistmist. Olen siin vaid ühe eesmärgiga – elada ja kuulutada ristilöödud ning ülestõusnud Kristust. Issanda sulasena keeldun minemast kaasa kõige selle trangliga.“

Johannese hilisemas eas pagendati ta Patmose saarele (vt Ilmutuse 1 ptk.). Tegu oli karistusega, mis kätkes endas üksikvangistust. Johannesel puudus Patmosel igasugune kontakt teiste inimeste, va oma vangistajatega. Selle eaka jumalasulase jaoks oli tegu piinava isoleeritusega, mis kätkes endas ekstreemset külmetamist ja nälga. Kuid keset kõiki neid katsumusi sai Johannes võimsa nägemuse Issandast. „Kui ma teda nägin, langesin ma tema jalge ette nagu surnu. Ning tema pani oma parema käe mu peale ja ütles: „Ära karda! Mina olen Esimene ja Viimne ja Elav.

Mida enam me tormame ja sahmime, et saavutada midagi omaenese jõus Jumala heaks, seda enam Tema vägi meist lahkub. Vanas Testamendis juhtus seda ikka ja jälle. Iisraellased jooksid alati Jumalast ette, olles pabinas Tema plaanide pärast oma elude suhtes. Ühtlasi röövisid nad sellega Jumalalt kui nende ustavalt päästjalt au, mis oleks pidanud kuuluma ainult Talle.

Vähe on neid kristlasi, kes kahtlevad selles, et Jeesus on nende allikas. Küll aga pole neil igakord usku ja kindlust sellesse, et Ta annab neile, mida nad vajavad. Olgu siis siinkohal toodud mõned imelised meeldetuletused selle kohta, et Issand hoolib sinust. Ta teab kõike su isiklike vajaduste kohta. „Sest teie Isa teab, mida teile vaja läheb, enne kui te teda palute!“ (Matteuse 6:8) „Küll mu Jumal täidab kõik teie vajadused oma rikkust mööda kirkusega Kristuses Jeesuses.“ (Filiplastele 4:19). Sulle on tõotatud, et Kristuses peituvad kõik au rikkused.

Kui aus olla, peame tõdema, et paneme suurtes raskustes oma lootuse pigem inimeste peale. Püüame leida vastuseid kas oma pastorite, nõustajate, sõprade või abikaasade käest. Kulutame tunde, päevi või isegi nädalaid, et püüda leida oma probleemile lahendust. Ja kui see lahendus on siis aeglane tulema, püüame nihverdada ja sahkerdada üht- ja teistpidi, kuni me inimlik jõud otsa saab.

Üks tohutu äng ja meeleheide võib tabada Jeesust nende poolt, kellest Ta kõige enam hoolib. Maarja ja Marta olid kaotanud oma kindluse Temasse peale seda, kui nende vend Laatsarus haigeks jäi ja suri (vt Johannese 11:20-21). Ka Jairuse pere oli kaotanud oma kindluse. Nad kõik süüdistasid Jeesust hilinemises ja hoolimatuses (vt Markuse 5:35).

Kui vajad Jumala väge oma ellu, on Jeesusel eriline sõna su jaoks. Ta teadis vahetult enne taevasse minekut, et Ta jüngrid vajavad väge tegemaks Tema kuningriigi tööd siin maa peal. Mispeale Ta juhendas neid: „Ja vaata, mina läkitan teie üle oma Isa tõotuse. Teie aga viibige selles linnas, kuni teid rüütatakse väega kõrgelt!” (Luuka 24:49-50). Juhtnöör oli väga lihtne – püsige selles linnas! Kuid pane tähele, et ta kasutab samas lauses veel ühte sõna, milleks on kuni.

Me võime lugeda 1 Moosese raamatust Jaakobi naise Raaheli kohta, kes nii väga igatses last saada. Ta ei suutnud enam elada mõttega, et ta ei saa kunagi kogema lapse ilmale toomise rõõmu ja kõike muud, mis naiseks olemisega kaasas käib. Juudi kultuuris vaadati lastetu naise peale põlgusega, otsekui ta oleks puudulik. Raaheli valu oli väljakannatamatu, mistõttu ta ütles nuttes Jaakobile: „Muretse mulle lapsi, muidu ma suren!“ (1 Moosese 30:1).

Me kõik teame seda lugu muretsevast isast, kes tuli Jeesuse juurde palvega tervendada ta surev tütar. „Ja tuli üks sünagoogi ülemaid nimega Jairus, langes Jeesust nähes ta jalge ette maha ja palus teda väga: „Mu tütreke on hinge vaakumas. Oh et sa tuleksid, paneksid käed tema peale, et ta saaks terveks ja jääks ellu!” Ja Jeesus läks temaga.Ja suur rahvahulk käis temaga kaasas ning tungles ta ümber.“  (Markuse 5:22–24).

Piibel ütleb, et meile on antud see sama elustav ülestõusmiselu, mis on Kristuses. „Kui nüüd teis elab selle Vaim, kes Jeesuse surnuist üles äratas, siis see, kes Kristuse surnuist üles äratas, teeb ka teie surelikud ihud elavaks oma Vaimu läbi, kes teis elab.“ (Roomlastele 8:11). Ta täidab me surelikud ihud füüsilise jõu- ja energiaga, mis lähtuvad Jumalast endast.