„Pange ülle Jumala sõjavarustus, et te suudaksite seista kuradi salanõude vastu!“ (Efeslastele 6:11)
Sõjast räsitud Iraagi usklikud ütlevad: „Rasked ajad pole meie jaoks mitte ootel, vaid need on kestnud meie jaoks juba aastaid.“ Nad on põlvkondade kaupa kogenud raskusi, olles õppinud hoidma kinni oma usust. Ja kuna nad on pannud ülle Jumala sõjavarustuse, on nad ka varustatud seisma vastu Kuradile ning isegi kuulutama evangeeliumi neid ümbritsevatele inimestele.
Peame olema igati teadlikud hingevaenlase sepitsustest ja meetoditest. Üks võimsamaid relvi kogu Saatana arsenalis on õelad valed. Ta on lausa valede meister! Ja mis on tema suurim vale? Et Jumal pole ustav oma rahvale.
Meil on õrn ja armastav Isa, kes saab puudutatud me haavatud tunnetest. Isegi Jeesus nuttis oma proovilepaneku tunnil. Ta tunneb me valu ja on saatnud meile oma Püha Vaimu, kes trööstib meid, jagab meile lootust ning toob rahu me hingele.
Olles kord teel palvetama, kohtasid Peetus ja Johannes jalutut meest, kes lebas templi väravate ees ja palus almuseid. Olles kuulnud ta palvet, käskis Peetrus mehel neile otsa vaadata. Jalutu lootis, et saabki neilt midagi, kuid Peetrus ütles hoopis: „Hõbedat ega kulda mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle: Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel - tõuse ja kõnni!” (Apostlite teod 3:6).
Psalmi 119 originaaltõlge heebrea keelest kõlab järgnevalt: „Kui salakavalad jälitajad mulle lähenesid, olles kaugel Su seadustest, olid Sina, Jehoova, mulle ligi kõigi oma ustavate käskudega.“ (Psalmid 119:150-151, Helen Spurrell’i tõlge). Deemonlikud väed ja võimud olid piiranud Taaveti ümber, püüdes hävitada nii teda kui kogu Iisraeli. Ometi tunnistas see jumalamees, et kui vaenlane tuli ligi, usaldas ta, et Jumal tuleb veelgi lähemale.
Võidulaulud, mida lauldakse peale võidu saavutamist, pole tõelised usulaulud. Miks? Kuna me võidukogemused ei anna surmahoopi me kahtlustele. Kogedes võidukat pääsemist valdab meid ajutine tänulaine. On loomulik, et oleme rõõmsad, kuna vaatamata me kahtlustele, on Jumal siiski teinud midagi armulist me heaks. Kuid mis me kahtlustest saab? Need saavad surutud veelgi sügavamale me südame soppidesse.
Järgneva osas ei tohiks meil olla mingitki vääriti mõistmist – me Jumal on õrn ja armastav Isa. Nii on meil ka võimalus nutta, kui tarvis ja valada välja oma hirmud Ta ees. Tänapäeva kogudustes on palju neid, kes tunnevad hirmu tuleviku ja selle eest, kuidas me sellest kõigest läbi läheme.
Jumala rahvas oli Punase mere ääres meeleheitsse mattunud. Eeldavasti igatses Jumal sel hetkel, et keegigi sest’ hirmunud kambast tõuseks kui Gideon ja tuletaks kõigile meelde Jumala ustavust möödunud aegadel. Mõni põlvkond hiljem oli Gideonil vaid väike, 300-liikmeline sõjavägi, suure sõjaväe vastu, kuid ometi lasi ta enne lahingusse minekut lendu võimsa sõjahüüu (vt Kohtumõistjate 6 ja 7 ptk.). Mis Jumalasse puutub, siis Tema silmis on kõige olulisem jääda püsima kõige raskemal ja pimedamal hetkel.
Olles kahe mäe vahel lõksus ja silmitsi Punase merega, vihane vaarao ühes oma raudsete sõjavankritega selja tagant lähenemas, olid Iisraeli lapsed lootusetult väljapääsmatus olukorras. See on vägagi tuntud lugu, mida oled kuulnud kogu oma kirikus käimise aja. Jumal oli juhtinud iisraellased kohutavasse kriisi, kus neid ajas taga maruvihane vaenlane. Kui uskumatu see ka ei tunduks, oli Jumal meelega oma rahva sellesse lootusetusse seisu viinud. Ja ma usun, et see lugu mängib väga olulist rolli tänapäeva koguduse ja veelgi enam praeguse aja jaoks.
“Vaid teie olete tulnud Siioni mäe juurde…esikpoegade koguduse juurde.” (Heebrealastele 12:22-23). See „esikpoegade kogudus“ tähendab inimeste kogu, kes on Jumala poolt õigeks ja täiuslikuks tehtud.