Tiituse kiri ütleb meile, et oleme saanud armu selleks, et omada väge patu üle ning elada kainet ja püha elu. „Jah, Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele ja kasvatab meid, et me, öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, elaksime praegusel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult, oodates õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist.“ (Tiituse 2:11-13).
Vahet pole, milliseid ilminguid sa ka nö ärkamises ei näeks. Kui see ei keskendu lõikusele, pole ka tegu tõelise Jumala liikumisega! Püha Vaimu vihmad langevad alati selleks, et tuua kokku inimhingi. Jumal valas nelipühal oma Vaimu välja selleks, et pehmendada ja valmistada ette pinnast evangeeliumi seemnete külviks. Tema Vaimuga täidetud usklikud saadeti ülemisest toast välja kogu maailma, et teha Jeesuse Kristuse jüngreid.
„Jeesus on ilus.“ Mulle isegi ei meeldi seda väljendit väga kasutada, kuna see kannab endas nii vähe väge võrreldes Tema tegeliku auga. Ka ei kasuta ma sõna „ilus“ selle sõna kõige tavapärasemas tähenduses nagu: „Kas ta pole mitte armas?“ või „Kas ta pole mitte kena?“ Me ei suuda isegi mõista kogu Jeesuse ilus peituvat sügavust – seda, kui auline, imeline, hämmastav, eraldiseisev ja unikaalne Ta on.
Paulus kirjutas Tessaloonika usklikele: „Ärge kustutage Vaimu!“ (1 Tessalooniklastele 5:19). Kui hämmastav see ka poleks, siis kuigi Püha Vaim on ka täienisti Jumal, on sinu- ja minusugustel usklikel igati võimalik takistada Tema tööd ja summutada Tema püha tuld.
Taavet juhendab meid: „Kes sinu juures pelgupaika otsivad inimlaste nähes. Sa varjad neid oma palge varju all.“ (Psalmid 31:20-21). On aeg sulgeda end koos Kristusega oma palvekambrisse ja valada oma südamed välja Ta ees.
Heebrea kirja autor ülistab nende usklike tunnistust, kes said tugevdatud läbi ustava palve: „Te olete ju koos vangidega kannatanud ja rõõmuga talunud oma vara riisumist, teades, et teil endal on parem ja jäädav varandus.“ (Heebrealastele 10:32–34). Mõtle sellele: inimesed, keda siin kirjeldatakse, olid kaotanud oma kodud, elatise ja kõik muu. Ja ometi tunnistasid nad ühes oma pastoriga, Paulusega: „Sõltumata igast katsumusest, mis meid tabas – Issand seisis koos meiega. Ta oli igapäevaselt koos meiega, andes meile jõudu, mida vastupidamiseks vajasime.“
„Kui ma esimest korda kohtus enese eest kostsin, siis ei seisnud keegi mu kõrval, vaid kõik jätsid mu maha. Ärgu pandagu seda neile süüks!...Aga Issand seisis minu kõrval ja tegi mu vägevaks…Küll Issand kisub mu välja igast kurjast teost ja viib mu varjule oma taevasesse kuningriiki. Tema päralt olgu kirkus igavesest ajast igavesti!“ (2 Timoteose 4:16-18).
„Ennäe, nüüd on ülisoodus aeg! Ennäe, nüüd on päästepäev!“ (2 Korintlastele 6:2). See sõnum on kõigile, kes on kas Jumalast ära langenud või Talle selja pööranud. Tuginedes apostel Paulusele, tähendab ülaltoodud salmi järgmist: „Täna on armu ja armulikkuse päev.“ Ehk teisisõnu – kui kavatsed üldse kunagi uskuda, siis aeg selleks on nüüd.
„Isa, ma tahan, et ka need, keda sa mulle oled andnud, oleksid minuga seal, kus mina olen, et nad näeksid mu kirkust, mille sa oled andnud mulle, sest sa oled mind armastanud enne maailma rajamist.“ (Johannese 17:24). Jeesus palvetas oma jüngrite eest, mis hõlmab ka meid. Ta palus, et Jumal laseks meil näha Tema kirkust ehk au, mis tegelikult tähendab Tema tundmist.
“Aga kui Iisrael oli põgenenud, igaüks oma telki, siis sõneles kogu rahvas kõigis Iisraeli suguharudes, öeldes: „Kuningas on meid päästnud vaenlaste pihust, tema on meid vabastanud vilistite käest, aga nüüd on ta Absalomi eest maalt põgenenud. Ja Absalom, kelle me võidsime eneste üle, on tapluses surnud. Mispärast te siis nüüd ei tee midagi, et kuningat tagasi tuua?” (2 Saamueli 19:9-11).
Kuningas Taavet, kes on kui Kristuse prototüüp, saatis sõnumi vaimulikku mõju ja meelevalda omavatele juhtidele: “Miks küll te viimaste seas olete, et kuningat tagasi tuua?”