Teekond lootuse suunas on täis kannatusi, kurvastust ja valu. Ükskõik, kui vaga, armastav või hea sa ka poleks – kui Kristus elab sinus, saad sa ka osa Tema kannatustest. „Vaid rõõmustage, et nii nagu te olete Kristuse kannatuste osalised…“ (1 Peetruse 4:13). Peetrus ütleb meile väga lihtsalt: „Rõõmustage kannatustes!“ Ja Paulus ütleb samuti midagi sarnast: „Me kiitleme oma lootusest Jumalalt saadavale kirkusele.“ (Roomlastele 5:2).

Paulus kinnitab meile meie õigsust Jumala ees läbi Kristuse, öeldes: „Sest kui me juba vaenlastena saime lepituse Jumalaga tema Poja surma läbi, kui palju kindlamini meid päästetakse tema elu läbi nüüd, kui me oleme juba lepitatud. Aga mitte ainult seda, vaid me ka kiitleme Jumalast meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kelle kaudu me oleme nüüd saanud lepituse.“ (Roomlastele 5:10-11). Kuigi me südamed võivad meid hukka mõista, ütleb Johannes meile: „Aga kui keegi patustab, siis on meil eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige.“ (1 Johannese 2:1).  

„Aga lootuse Jumal täitku teid kõige rõõmu ja rahuga usus, et teil oleks küllaga lootust Püha Vaimu väes!“ (Roomlastele 15:13).

Pauluse sõnul peab kõik see, mis on seotud lootusega, olema seotud Püha Vaimuga. Seega, kuidas meil saaks olla küllaga lootust nagu Paulus meil palub seda olevat? Kuidas saame rõõmustuda lootuses? Ja kuidas saame omandada täie kindluse sellest? On selge, et lootuse seeme saab külvatud pääste hetkel, kuid me lootus peab küpsema kogu me teekonna jooksul koos Jeesusega. 

Oma teenistuse algusaegadel kuulutas Jeesuse enese kohta järgmist: „Aga pühade viimasel, suurel päeval seisis Jeesus ja hüüdis valjusti…“ (Johannese 7:37). Jeesus ei öelnud seda lihtsalt niisama, vaid Ta hüüdis seda lausa valjusti. Ja Ta ootas oma etteasteni, kuni pühade viimane ja suurim päev käes oli. Ta hüüdis: „Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu! Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed.” (Johannese 7:37-38).

Rääkigem korra patu sidumisest, mis tähendab sinu võitlusi oma lihaliku loomusega. Jumal laseb su ellu tulla olukordi, mis näitavad, kui väga abitu ja sõltuv sa Temast oled, et päästa sind neist läbi usu. Jumal ise ei juhi meid kunagi kiusatusse, küll aga laseb Ta meil jõuda vahel oma viimse piirini.

Seisad sa ehk just praegu silmitsi mõne tõsise kriisiga? Sa võid küsida: „Mida ma küll tegema peaks, olles taolises meeleheitlikus olukorras? Mida küll tegema peaksin, kui kõik näib nii lootusetu – olukorras, kus pole kuhugi minna ja puudub igasugune nähtav väljapääs? Mis juhtub, kui hirm mu üle võimust võtab ja kõik mu ümber kokku variseb? Kui mul puuduvad vastused oma probleemidele ja keegi ei ütle ka, kuidas oma raskustest välja saada?“

Võime lugeda 2 Moosese raamatust, kuidas Jumal ütles Iisraeli lastele, et nad „lööksid leeri üles Pii-Hahiroti kohale, Migdoli ja mere vahele.“ (2 Moosese 14:2). Nimetatud paik asus kahe mäe vahel, mida kolmandast küljest ääristas meri. Ainus pääsemistee oleks olnud minna tagasi kõrbe, mis aga oli blokeeritud vaarao sõjaväe poolt.

Kriisihetkedel tahame hakata kohe tegutsema ning olukorda muutma. See on loomuse vastane me jaoks püsida paigal ja oodata. Muide, oodata kannatlikult Jumala tegutsemist, on eeldavasti üks kõige raskemaid asju kogu kristlikus elus. Isegi kõige pühendunumad usklikud sattuvad vahel paanikasse, kui Jumal piisavalt kiiresti ei tegutse, hüüdes sageli meeleheites: „Jumal, tee ometi midagi!“

Oled sa kunagi olnud pikal teekonnal, kus olles sõitnud maha sadu kilomeetreid, näed korraga teeviita, et sihtkohani on jäänud vaid 15 km? Võiks ju arvata, et need viimased mõned kilomeetrid lendavad kui linnulennul, kuid tegelikkuses tunduvad need venivat kui teod. See viimane osa kogu teekonnast võib olla kõige raskem.

Selleks, et olla võimelised järgima Jumala Vaimu ja olla tundlikud Tema erinevatele käikudele, peame esmalt omama avatud, palvetavat südant, mis on püsiühenduses Jumalaga. Jeesus on me suurim eeskuju selles osas.