Estonian Devotionals

Ühes kõige enam tsiteeritud ja samas vääriti mõistetud kuningas Taaveti psalmis ütleb ta järgmist: „Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind.“ (Psalmid 23:4). Ma ei usu, et Taavet oleks palunud Jumalal kõrvaldada kogu see kurjus. Pigem palus ta tõuget lahingu suunas, et olla sunnitud seisma silmast silma vaenlasega. Ta oli valmis astuma Saatanaga lahingusse ja mitte pugema peitu ta eest!

Kui kurb see ka poleks, on usuline maailm olnud aastasadu lõhenenud. Kohutav lahkmeel on lõhkunud kristlaste omavahelisi suhteid läbi põlvkondade. Vend on tõusnud venna ja õde õe vastu ning terved kirikkonnad on saanud laastatud.

Kui Iisraeli lapsed olid kõrbes, hakkas janu neid piinama, mispeale nad hakkasid Moosesega vaidlema: „Mispärast sa tõid meid Egiptusest siia, mind ja minu lapsi ning mu karja janusse surema?” Siis Mooses hüüdis Issanda poole, öeldes: „Mis ma pean selle rahvaga tegema? Vähe puudub, et nad viskavad mind kividega surnuks!” Ja Issand ütles Moosesele: „Mine edasi rahva ees ja võta enesega mõningad Iisraeli vanemaist! Võta kätte oma kepp, millega sa lõid Niiluse jõge, ja mine! Vaata, mina seisan seal su ees Hoorebi kaljul.

Tänapäeva kristluse suureks kiusatuseks on muuta oma sõnum nii vastuvõetavaks massidele, et me kaotame sellest tule elemendi. „Siis vastas Johannes kõikidele: „Mina ristin teid veega, aga on tulemas minust vägevam, kelle jalatsipaelagi ei kõlba ma lahti päästma.  Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega.“ (Luuka 3:16).

Me loome roosamannaseid jumalateenistusi, kuid need ei laienda Jumalariiki ega too au Jeesusele. Inimesed ei saa tulla Jumala juurde muidu kui vaid Püha Vaimu tule ja töö kaudu.

Lugedes Vana Testamenti, saab mu usk vägagi julgustatud Taaveti eeskujust. Olen lausa hämmingus tema otsusekindlusest kuulda Jumalat keset oma ohtlikke olukordi ja aegu.

Ajal, mil tema rahvast tabasid ümberringi igasugu suured katsumused, tunnistas Jesaja, et tal on topelt portsjon rahu. See sama imeline väljavaade, mida Jesaja omas keset oma aja ohtlikke seise, on ka meile kättesaadav. See tõotus rahu omamise suhtes kehtib igaühe puhul, kes loodab Issanda peale (vt Jesaja 26:3).

Kuigi Jesajagi jaoks oli kõik ta maailmas toimuv hingemattev, paljastab Piibel siiski, et ta nautis suurt rahu. Ja seda kahel põhjusel:

Apostel Paulus kirjeldab me praegusi aegu, kui kirjutab: „…viimseil päevil tuleb raskeid aegu..Kurjad inimesed ja petised lähevad aga ikka pahemaks, eksides ise ja eksitades teisi.“ (2 Timoteose 3:1, 13). 

Me ei kuulu iseendale, vaid Jumalale! See sai alguse sellest, kui meist said uued loodud Kristuses ja me ei elanud enam iseendile. Meie tunnistuseks sai: „Olin kord kadunud, kuid nüüd leitud ma, mistõttu usaldan pidevalt oma elu Ta kätesse.“

Kui otsustad minna koos Jumalaga, peab kõik see, mis sind kord tagasi hoidis, laskma sul minna ja see on ju hea uudis! „Seepeale vastasid Laaban ja Betuel ning ütlesid: „Issandalt on see asi alguse saanud. Me ei või sulle sõnagi lausuda, ei halba ega head. Vaata, Rebeka on su ees, võta tema ja mine! Saagu ta naiseks su isanda pojale, nõnda nagu Issand on öelnud!”“ (1 Moosese 24:50-51).

„Ja tuleta meelde kogu teekonda, mida Issand, su Jumal, sind on lasknud käia need nelikümmend aastat kõrbes, et sind alandada, et sind proovile panna, et teada saada, mis on su südames: kas sa pead tema käske või mitte! Tema alandas sind ja laskis sind nälgida, ja ta söötis sind mannaga, mida ei tundnud sina ega su vanemad, et teha sulle teatavaks, et inimene ei ela üksnes leivast, vaid inimene elab kõigest, mis lähtub Issanda suust.“ (5 Moosese 8:2-3). Kordan endale neid sõnu igapäevaselt: „Ma elan igast sõnast, mis lähtub Issanda suust.“