Jeesus tõotas vabastada oma väe ja Vaimu kõigi oma järgijate elude üle. Ta tõotas liikuda nende keskel imede ja tunnustähtedega, mis ei jäta kadunud ja lootusetu maailma silmis vähimatki kahtlust Tema väest. Ta tõotas saata oma Vaimu elama oma järgijate sisse ja keskele, juhtimaks neid ajal, mil nad viivad evangeeliumi kõigi maailma otsteni. Ta kinnitas neile, et Ta Vaim ei lahku neist kunagi ega vea neid alt. Ühtlasi aga ootas, et nad paneks kogu oma usu ja lootuse Tema Vaimu peale, kes vaikse tasase häälega neid nende südamete kaudu juhib.

Taavet kirjutab ühes oma Psalmides, et Issand „määrab tähtede arvu ja nimetab neid kõiki nimepidi.“ (Psalmid 147:4). Mõtle sellele. Taavet ütleb meile: „Kui sul on valus, siis peatu hetkeks ja vaata üles. Kui Jumal juba kogu taevalaotusega hakkama sai, saab Ta kindlasti ka sinu vajaduse täitmisega hakkama.“ Olen temaga nõus. Kui keskendud keset oma valu Jumala majesteetlikkusele, saad osa palju enamast, kui ükski pastor sulle eales pakkuda suudaks.

Kui Jairus, sünagoogi ülem, kuulis, et ta tütar on surnud, seisis ta silmitsi oma usu lõpliku proovilepanekuga.  Ta oli sunnitud vaatama surmale näkku. Kujuta vaid ette seda kaost ja segadust, mis ta kodus valitses, kui ta koos Jeesusega sinna jõudis. Näen vaimusilmas Jairuse naist langemas nuttes oma mehe käte vahele ja ütlemas: „Kus sa küll olid? Nüüd on juba liiga hilja! Me kallis tütreraas on surnud!“

Kas mõni su palve on jäänud liiga kauaks vastuseta? Näed sa enda ümber inimesi, kes saavutavad võite, saavad puudutatud ning terveks ja näevad imesid sündimas, samas kui sina oled endiselt abitult ja kannatavana ooteliinil? Oled sa ehk Jumala suhtes kannatamatu ja pahane, hüüdes: „ Miks mitte mina, Issand? Kus küll minu ime on? Miks see küll viibib?“ Kui nii, siis on sul jäänud tabamata kogu loo tõeline iva. Jumal püüab ehitada üles su usku. Ta tahab, et elaksid ja liiguksid täie kindlusega Temas, ükskõik, milliseid hilinemisi sa ka oma elus ei kogeks.

Kui Jeesus oli koos Jairusega – Kapernauma sünagoogi ülemaga – teel tema koju, et tervendada ta tütart, kohtasid nad naist, kes kannatas kroonilise veretõve all. Naine oli 12 aastat kannatanud lakkamatu verejooksu käes ja oli suremas aeglast surma. Arstist Luukas kirjutas ta kohta, et ta oli kulutanud arstide peale ära kogu oma vara, kuid ükski polnud suutnud teda terveks teha. (Luuka 8:43)

„Oskan elada kehvalt ja oskan elada ka jõukalt, olen kõigega ja kõigi oludega tuttav…“ (Filiplastele 4:12). Püha Vaim on see, kes avaldab meile saladuse, kuidas elada siis, kui elu võimaldab meile vähemat kui seda sooviksime; kui meil pole vahendeid, mida arvasime, et meil saavad olema ja kui me unistused ei täitu. Paulus ütles: „Ma ainuüksi pole teadlik sellest, et ma suudan taluda kõike, aga mul on ka üks saladus, mille kohaselt suudan elada täisväärtuslikku elu nii külluses kui puuduses.“

Kristlastena kipume kulutama palju aega palvetele stiilis: „Palun Jumal, tee seda!“ või „Palun Jumal, tee toda!“ Palume pidevalt, et Jumal haaraks teatud asjades ohjad. „Palun too mu poeg või tütar tagasi koju. Palun anna mulle parem töö!“ Need on ühtpidi igati head ja asjakohased palved. Küll aga on aegu, kus Jumal tahab teha midagi omal moel, otsides kedagi, kes Temaga selles nõustuks. Kedagi, kes vaid ei ütle: „Palun, Issand!“, vaid kes ütleb: „Jah, Issand!“

Jeesus ütles meile, et peaksime töötama seni, kuni on veel päev. Miks? Sest „tuleb öö, mil ükski ei saa midagi teha.“ (Johannese 9:4). 

Palvekoosolekud on erinevates New York City kogudustes taas ellu ärganud. Kes oleks võinud arvata, et see võiks sündida selles „patu linnas“? Alles hiljaaegu kogunes 50 000 usklikku Times Square’i väljakule palvele ja kristlikud konverentsid üle maailma on muutumas eksprompt palvekoosolekuteks.

„Ma olen ühes Kristusega risti löödud; nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest.“ (Galaatlastele 2:20)