Sa võid öelda: „Usun, et olen hästi valmistunud ükskõik, milliseks tormiks. Olen ju Issanda ustav sulane. Ma ei häbene evangeeliumi ja elan puhast, moraalset elu. Maksan kümnist, loen Piiblit ja käin korralikult kirikus.“

Samas on täiesti võimalik olla usklik ning olla kaugel Jumalast. Fakt on see, et kui sa ei veeda aega koos Temaga – kui sa ei ammuta oma jõudu Temalt – nõrkeb ka su süda. Su sõnadel pole mingit kaalu ega väge ja su tunnistus on elutu. Miks? Sest sa oled kaugenenud oma jõuallikast.

Saatan kardab täiega Issanda ligiolu meie eludes. Ta väriseb ainuüksi mõtte peale sellest, et mõni usklik võiks hoida Jeesuse ligi. Nii et kui ta deemonlikud hordid näevad sind hingamas välja palveid ja hoides oma Taevase Isa ligi, paneb kogu põrgu tähele: „Issand on selle usklikuga. Ta on ümbritsenud teda oma jumaliku ligioluga. Kuidas nüüd enam tema vastu saada?“

Kui tundub, et kogu maailm rappub, tõusevad esile need, kes teavad, kuidas hoida alal oma jõudu keset seda kõike. Need on inimesed, kes hoiavad Issanda ligi keset kriise ja raskusi. Tuginedes Piiblile, pole nende inimeste jaoks vahet, kui ka kuu ja tähed kukuksid taevast või kui mäed rappuksid ja kukuksid merre. Nende usk on endiselt Jumala peal, et Ta nad päästab, mistõttu see ei kõigu, mis iganes ka ei juhtuks.

Kui vajan teatud portsu lootust, tahan rääkida kellegagi, keda tunnen; kellegagi, kellel on kogemust valu ja kannatustega toimetulekul. Ma ei vaja kedagi, kes pakub mulle vaid lääbasid banaalsusi nagu: „Pea lihtsalt vastu!“ või: „Usalda Jumalat!“ Minu kannatav hing ei saa puudutatud neist inimlikest kaastundlikest sõnadest.

Ära kuula valeõpetajaid, kes tahavad panna sind uskuma, et Jumalat võib kasutada kui džinni, kes täidab kõik sinu soovid. Ära kunagi pane raha kiriku ohvrikarpi vaid selleks, et loodad sellest rohkem tagasi saada. Taolised valeõpetajad valmistavad Jumalale vaid kurvastust, nii nagu needki, kes selle vastu võtavad. Meie palve ei peaks mitte olema: "Issand, õnnista mind!“, vaid: „Issand, joonda mind. Muuda mu süda õigeks ja teerada sirgeks. Siis ei saa ükski lõvi mind neelata ja mul on meelevald teha Sinu kuningriigi tööd.“

Me koguduse 2. korruse fuajees ripub suur maal, mis kujutab endast Päästearmee tänavakoosolekut New Yorgis 1900’ndatel. Päästearmee sõjahüüd või moto oli „VERI ja TULI“. Veri esindas Jeesuse verd, mis sai valatud kõigi inimeste eest ja tuli Püha Vaimu, kes saadeti selleks, et varustada usklikke ja muuta nende elusid.

Jumal mõtleb seda tõsiselt, kui ütleb: „Sest patu palk on surm.“ (Roomlastele 6:23)

Paulus toob läbi kogu Rooma kirja 8 ptk’i välja patu hävitava reaalsuse. Ta ütleb: „Kui elate oma lihaliku loomuse järele, siis surete. Ainuüksi ihadest ja tunnetest lähtumine viib surma. Te ihud on tänu patule surnud.“ Ehk lühidalt öeldes – surm tähendab elu puudumist. Ja ainult Jeesus on see, kes saab tuua elu, kuulutades: „Mina olen ülestõusmine ja elu.“ (Johannese 11:25)

Paulus oli kord Efesose linnas jutlustamas. Linnas, mis kummardas Diana nimelist jumalannat.  Efesose hõbesepad olid ajanud kokku terve varanduse, müües selle jumalanna väikesi kujukesi. Kuid kui Paulus platsi ilmus, kuulutas ta: „Teil on vale jumal. On vaid üks tõeline Jumal, kelle Poeg elas ja suri, nii et need, kes on surnud oma pattudes, võiksid elada.“

Kristlastena me usume Jeesuse Kristuse ülestõusmisesse. Peale Jeesuse ristilöömist sisenes Püha Vaim hauda, kus Ta lebas ja äratas Ta surnuist üles. See on ka põhjus, miks laulame Ülestõusmispühade ajal sellest, et Kristus tõusis hauast, võidutsedes oma vaenlaste üle ja valitsedes igavesti kõigi oma pühadega.

Hirmu sidumine võib takistada meil astuda välja usus. Kuid Jeesusel on lahendus me hirmule. Ta kuulutas lehtmajade püha aja: „Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu! Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed.” (Johannese 7:37-38).