Estonian Devotionals

Oli Kristuse ristilöömise eelne õhtu. Jeesus oli kogunud kõik oma jüngrid ülemisse tuppa, et valmistada neid ette oma lahkumiseks siit maa pealt. Olles üheskoos õhtust söönud, võttis me Issand rätiku ja hakkas oma jüngrite jalgu pesema.

”Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!” (Johannese 14:27).

””Sest keda Issand armastab (ing. k = manitseb), seda ta karistab, ta piitsutab iga poega, kelle ta vastu võtab.” Kannatused on teile kasvatuseks: Jumal kohtleb teid nagu poegi, sest mis poeg see on, keda isa ei kasvata?” (Heebrealastele 12:6-7). 

Kogu Kolgata ristil toimunu ei näinud kuidagimoodi võiduna välja. Kuid ometi toimus tol päeval midagi, millest Saatan polnud teadlik. See oli midagi, mida ta ei saa kunagi mõistma me õnnistatud Päästja kohta. Pean siinkohal silmas Jumala seletamatut armulikkust Kristuses.

Midagi imelist juhtub, kui inimene võtab Jeesuse oma Issandana vastu. Hüljates maailma ja asudes järgima Teda, on ta igaveseks seotud Jumala murdumatute armastuse sidemetega. Mõtle Pauluse kirjeldusele sellest sügavast, kõikehõlmavast armust:

Me kõigi elus on häirivaid tegureid, kuid olgem ausad – mis sporti puutub, siis mehed on selles vallas kõige hullemad. Ei pea siinkohal silmas spordi tegemist – see tuleks paljudelegi diivanil lebotajatele kasuks – vaid spordil silma peal hoidmist. Nutitelefonid ja ESPN äpp on muutnud kord nii tähelepanelikud mehed ekraani jõllitajateks. Kõik, mida mees vaid tegema peab, on vajutama värskendusnuppu ja talle kuvatakse ekraanile kümnete erinevate mängude tulemused. Igat kohtinguõhtut ähvardab pidev laua alt telefoni piidlemine.

„Just seepärast ta võibki päriselt päästa neid, kes tulevad Jumala ette tema läbi, elades aina selleks, et nende eest paluda.“ (Heebrealastele 7:25) 

Mulle meenub üks aastatetagune juhtum, kui sõidutasin oma keskmist poega hokimängult koju. Temaga koos oli veel paar ülinäljast hokimängijast sõpra, nii et tegime vahepeatuse McDonald’sis. Seistes järjekorras nende taga, jälgisin, kuidas poisid tellimuse käigus oma vähese raha-natukese letile käisid.  Kuniks korraga mu poeg neile hõikas: „Pange raha ära, kutid! Mu isa maksab kõigi eest!“

Aabrahami kohta on öeldud: „Ta ei kahelnud Jumala tõotuses uskmatuna, vaid sai vägevaks usus, ülistades Jumalat ja olles täiesti veendunud, et Jumal on vägev ka täitma seda, mida on tõotanud.“ (Roomlastele 4:20-21). Aabraham ülistas Jumalat usu kaudu. Ja nii nagu Aabraham, ülistame ka meie Jumalat, võttes täiega vastu kõik Tema tõotused.

Jumal on läbi aegade seadnud eestpalvetajaid eesliinile sõdima Saatana vägede ja võimude vastu. Täna leiab neid vaimseid sõdureid iga rahva seast ja sel on igati oma põhjus, miks neid kutsutakse „palve sõduriteks“. Paljud, kes me teenistusele kirjutavad, kirjeldavad pingelist vaimset lahingut oma elus.

„Sest ma tean, kellesse ma olen uskuma hakanud ja olen veendunud, et tema on vägev hoidma minu hoolde usaldatut oma päevani.” (2 Timoteose 1:12). Need on ühe sureva mehe sõnad. Apostel Paulus pöördus selle lausega oma noore järglase Timoteose poole. Hiljem pihib ta selles samas kirjas Timoteosele veel järgmised rasked sõnad: ”Sest mind valatakse juba joogiohvrina ja mu lahkumisaeg on käes. Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu.” (2 Timoteose 4:6-7).