Õnnetunne tuleb ja läheb vastavalt me olukordadele. Sünnib ilma laps või lapselaps ja me kõigi suud on õnnest naerul. Võida mõni tasuta reis ja sa oled täiesti pöördes! Ülemus tõstab su palka just täpselt siis, kui vajad lisaraha ja sa oled kõrgendatud meeleolus. Kuid kogu see eufooria on vaid ajutine. On täiesti vältimatu, et mingi hetk olukorrad muutuvad, viies ühes sellega ka me õnnetunde. Laps jääb haigeks, me reisi ajal sajab vihma või me töökoht koondatakse. Positiivsed tunded on kerged kaduma. Parimal juhul kogeme vaid tühjustunnet, halvimal aga lausa viha.

“Aga neil päevil, kui jüngrite arv kasvas…” (Apostlite teod 6:1)

Las ma tutvustada pisut selle piiblilõigu tausta. Tegu oli koguduse varaste algusaegadega. Eeldavasti vaid mõni nädal või maksimum paar kuud peale nelipüha ning kogudus oli näinud plahvatuslikku kasvu. 3000 inimest sai ühe päevaga päästetud! Mitte vaid juudid, aga ka paganad ning nad hakkasid üksteise kodudes koos käima. Samaarlased ja etioopialasedki said usklikeks, nii et mitmed kultuurid said omavahel kokku. Kultuurid, kes polnud kohe mitte harjunud koos olema.

Täna olen seesmiselt endiselt väike murtud poisike ja Jumal on endiselt mu Isa. Kuhu iganes ma ka ei läheks, ootan, et Ta tuleks koos minuga, mul käest kinni hoides ja mind juhtides. Ja kui ma komistan ning kukun, sirutub Ta mu poole ja tõstab mu jälle püsti. Ta pühib mu riided tolmust puhtaks, annab haiget saanud kohale musi ja jätkab siis koos minuga teekonda.

Kristus viitab endale Ilmutuseraamatus kui kellelegi, kes ”avab ja lukustab uksi” (vt Ilmutuse 3:7). Nii oli kirjas Filadelfia usklikele saadetud kirjas, kus Jumal kiitis nende kogudust selle eest, et nad olid hoidnud alal Tema sõna ega olnud salanud Tema nime. Ehk lihtsamalt öeldes – isegi keset oma kõige suuremaid raskusi hoidsid nad ustavalt kinni Jumala Sõnast. Nad ei süüdistanud Jumalat nende hülgamises või nende palvete mittekuulmises.  

„Kus pole härgi, seal puudub vili, aga härja rammuga saab palju saaki.” (Õpetussõnad 14:4). 

Õpetussõnad ütlevad, et teil võib küll olla puhas laut, kuid sel juhul pole seal ühtegi härga. Nii võib teil ka olla „puhas kirik“, kus kõik käib kindla korra järgi ja mille struktuur on täiuslik, kuid samas tahaksite ju sinna ka „härgi“. Kui olete olnud härgade seas, siis teate, et nad kakavad maha ja puristavad, et nad haisevad ja löövad asju, põhjustades sellega ühe paraja segaduse!

„Ja järgmisel aastal kuningate sõttamineku ajal läkitas Taavet Joabi ja koos temaga ta sulased ja kogu Iisraeli sõtta, ja nad hävitasid ammonlasi ning piirasid Rabbat; Taavet ise aga jäi Jeruusalemma.“ (2 Saamueli 11:1). See on lugu sellest, kuidas sai alguse jumaliku korra laiali löömine. Taavet hakkas saatma kõiki teisi lahingusse, samas kui ise jäi koju. Ta oleks otsekui arvanud, et on juba sõdinud küll ja võitnud piisavalt võite. Võib-olla ta tahtis lihtsalt peatuda hetkeks ja võtta aja maha.

Teoloogid kasutavad Jeesuse kirjeldamiseks üht kummalist sõna, öeldes, et Ta on “laitmatu.” Olla “mitte laitmatu” tähendab läbi kukkuda, teha pattu, olla süüdi, maadelda, veenda end mõttes, et kõik halb muudkui koguneb sinus. Kuid isegi, et Jeesus võttis inimese kuju, kattis Tema jumalik loomus kõik. Ta silmis polnud mingit himu ega südames mingit uhkust ja ainuüksi see on juba auline. Ta jäi isegi oma inimlikus loomuses jumaluseks, olles üks Jumalaga (Matteuse 18:18, Koloslastele 2:10).

Krussaadidel kõneldes püüan ikka veel leida oma sõnavarast sõnu, mis väljendaksid seda üleloomulikku sensatsiooni, mil Jeesus mu ellu astus ja selle totaalselt muutis. Küll aga pean tunnistama, et parim viis selle kirjeldamiseks, on läbi lihtsa analoogi.

Kuulsin kord üht misjonäri rääkimas ülemaailmsetest suurtest ärkamistest. Oli selge, et iga juhtumi puhul oli ja on „palve vaim“ lõpuaja lõikusega seotud. Olgu see siis Vietnamis, Hiinas, Siberis, Amazonases või Aafrikas – Jumala rahvas palvetab tuliselt ja lakkamata, nuttes ja hüüdes Jumala poole, otsides Tema palet, tegeledes oma patuga ja pöördudes õigsuse poole.

Vaatame üheskoos Taanieli palvet: „Ja nüüd, meie Jumal, kuule oma sulase palvet ja anumisi…Pööra, mu Jumal, oma kõrv ja kuule, ava oma silmad ja vaata meie hävingut…sest me ei heida oma anumisi su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid sinu suure halastuse pärast!“ (Taaniel 9:17-18). Piiblis ei kasutata sõna „anumine“ mitte kunagi muul juhul, kui vaid siis, kui räägitakse häälega esitatud appihüüust või palvest. Ehk teisisõnu – tegu pole millegi privaatse või mediteerivaga. Anumine on kohe kindlasti seotud häälega!