Me kõigi eludes on oma salajane surnuaed. Pean siinkohal silmas kedagi või midagi, kellest/millest ammu aega tagasi loobuma pidime. Oleme selle maha matnud, selle kohale hauakivi pannud ja sellele ka surmadaatumi märkinud.

Apostel Paulus palvetas Efesose koguduse eest: „Et te teaksite, … milline on tema väe võrratu suurus meie heaks, kes me usume tema tugevuse jõu mõjul.“ (Efeslastele 1:18-19). Paulus ütles sellega järgmist: „Ilmutagu Jumal teile mitte vaid Kristuse minevikus olnud suurust, aga ka Tema tänase päeva suurust.“

Oma viimases päevasõnas kirjutasin anuvas palves peituvast väest. Täna aga tahan rääkida millestki veelgi võimsamast. Anudes Jumala ees, hüüad sa Tema poole, paludes Ta käest väelist sekkumist mõne läbimurde tarvis. Kui see anuv palve on läbinud nii su südame kui meeled, jõudes otsapidi su usku, liigud sa anuvast positsioonist edasi kuulutamiseni. Sa saad kuulutama neid läbimurdeid – kuulutama seda, mida Jumal on oma Sõnas öelnud -, öeldes: „Nõnda ütleb Issand.“

Meie koguduses on üks naine, kes on tuntud oma rõõmsameelse, päikselise loomuse poolest. Ta tuli mõned aastad tagasi mu kabinetti ja jagas minuga kohutavaid uudiseid. Oma lugu rääkides oli ta hämmastavalt rahulik ja tema vaimu armsus niitis mu jalust. Olles lõpetanud me vestluse, küsis ta mu käest siiralt: „Kas ma võin palvetada te eest?“ See armas Jumala püha alustas kohutavate uudiste jagamisega, pakkudes seejärel eestpalvet mu eest! Olin hämmingus tema rõõmust, vaatamata teatud vägagi valusatele olukordadele ta elus.

Jumalik kannatlikkus tähendab tahet ja valmidust oodata ära Jumala ajastus. On olemas selline asi nagu Püha Vaimu ajastus. „Sest veel ainult pisut, pisut, siis tuleb see, kes peab tulema, ega viivita.“ (Heebrealastele 10:37). See salm räägib enamast kui vaid Kristuse teisest tulekust. See räägib ka Kristuse tulekust kui meie vajaduste täitmisest.

„Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse.“ (Heebrealastele 10:36).

Heebrea kirja autor märkas usklike seas tasapisi maad võtvat väsimust ja kannatamatust. Ta tahtis viidata sellele teemale, tuues esile Saatana kõige efektiivsema relva kõigi vastu, kes väsivad head tehes – kannatamatuse Jumala suhtes.

Hingevaenlane ründab Jumala pühasid, kel pole mingit pistmist pimedusega, kui metsiku tulvaveena. Ta jätab neile mulje, otsekui kõik nende elus on lagunemas koost’ – tundub, et nende palved ei lähe läbi ja taevas kõmiseb vastu kui vask ning kannatusi ja katsumusi tuleb uksest ja aknast. Taolistel hetkedel võib nende süda sosistada hukkamõistvaid sõnu: „Sul pole usku. Kui vaid usuksid rohkem – kui vaid oleksid Jeesusega lähedasem ja su mõtted poleks nii kurjad – siis taolisi asju ikka ei juhtuks. Oleksid omadega hoopis mäe tipus nagu need, kes sinu ümber.

Miks on nii, et osad inimesed tunduvad kui hõljuvat läbi elu? Tundub, et neil pole mingeid kannatusi. Mille iganes külge nad ka oma kätt ei pane, see läheb hästi ja tundub, et neil pole ühtainustki probleemi. Võid endamisi mõelda, kuidas see küll võimalik on? Pole kahtlustki, et kui vaatad taoliste kristlaste peale, imestad omaette: „Mis mul küll viga on? Miks olen ma pidanud kannatama ühe katsumuse teise järel peale seda, kui oma elu Jeesusele andsin? Kui olin usu osas külm või leige, oli kõik väga hästi.

Jesaja raamatu 37 ptk.’s on lugu kuningas Hiskijast.

Hiskija oli hea kuningas. Ta järgis Issanda teid ja Piiblis on öeldud, et Jumal austas ning õnnistas teda. Kuid ta sattus omadega raskesse seisu. Ta seisis silmitsi Assuri kuningaga, kes oli Jeruusalemma niimoodi ümber piiranud, et linna ei saanud sisse tuua mingit toitu.

Jumal pani aastaid tagasi mu südamele alustada piiblitundidega ühes väikeses maakoguduses, sellises väikelinnas nagu Pendleton. See oli üks Kanada piirkondadest, kus meie teada ei kuulutatud üsnagi suures raadiuses mingitki kristlikku sõnumit.

Läksin koguduse juhatuse ette ja rääkisin neile, kes ma olen ja miks nende koguduse ruume üürida tahan. Nad lubasid meil kasutada oma hoonet tasuta, pakkudes veel ka majahoidja teenust, kes kirikut kütaks ja talvel teed puhtaks ajaks.