„Ometi, te tegite hästi, et võtsite osa minu kitsikusest. Teie, filiplased, ju teate, et…kui ma Makedooniast lahkusin, ei olnud ükski kogudus peale teie andmise ja võtmise arvestamisel minuga osaduses, sest teie saatsite minu vajadusteks abi ka Tessaloonikasse rohkem kui ühe korra. See pole nii, et ma otsin andi, vaid ma otsin vilja…Küll mu Jumal täidab kõik teie vajadused oma rikkust mööda kirkusega Kristuses Jeesuses. Aga Jumalale ja meie Isale olgu kirkus igavesest ajast igavesti!“ (Filiplastele 4:14-20)

Piibel hoiatab meid väga selgelt: „Täna, kui teie tema häält kuulete,  ärge tehke oma südant kõvaks nagu nurina ajal, kiusatusepäeval kõrbes.“ (Heebrealastele 3:7-8). Ehk teisisõnu, ära küsi nii nagu iisraellased kord oma uskmatuses: „Kas Jumal suudab katta laua ka kõrbes?“ (vt Psalmid 78:19) 

Et siis, sa tahad olla Jumala mees või naine? Kui nii, siis saad ka osa valukarikast. Sa saad nutma millegi hoopis hullema kui füüsilise valu pärast. Räägin siinkohal valust, mis tuleb sõprade poolt põhjustatud löökidest ja hülgamisest; vanemate valust, kui lapsed trambivad nende südameil ja jäävad täiesti võõraks; valust abikaasade vahel, kui nende vahele on kerkinud kõrged müürid.

Olen lugenud paljude misjonäride elulugusid – alates kaasajast, kuni iidsete aegadeni välja. Võiks ju arvata, et need kallid inimesed, kes olid nii kasutatud Jumala poolt, omasid lugusid, mis olid täis pidevat armastust, rõõmu ja väge. Kuid see pole üldse nii. Nende lugusid pitseerivad südamevalu, heitumus ja isegi reetmine. Need on lood täis pisaraid ja mitte seiklusi.

Olen hämmingus meie Issanda armastust täis reaktsioonist leinale. Lugedes Piiblit on näha, et miski ei puuduta Jumala südant nii palju, kui leinast vaevatud süda. Leina on defineeritud kui „sügavat kurbusevalu“ või „kurbust, mida põhjustab tohutu kannatus“. Jesaja ütleb meile, et Issand ise on tuttav selle enam kui sügava tundega: „Ta oli põlatud ja inimeste poolt hüljatud, valude mees ja haigustega tuttav.“ (Jesaja 53:3)

Paulus ütles, et tuleb aeg, kus olles teinud kõik, peame jääma lihtsalt püsima (Efeslastele 6:13). Me seisame Jumala Sõnal – sõltumata oma murest või valust ning sõltumata oma lihalikust nõtrusest. Võime Jumala Sõnast lugeda kahe isiku kohta, kes olid otsustanud täie kindlusega „puudutada Jeesuse kuuepalistut“. (Üks neist oli sünagoogi ülem ja teine veretõbine naine, kelle haav oli veritsenud 12 aastat. Vt Markuse 5:22-43).

Iga uskliku elus tuleb ette aegu, kus Jumala Vaim peab liikuma viisidel, mis on temast väljaspool. Me vajame, et Tema teeks kõik, mis tarvis – kõneleks, puudutaks, vabastaks. See on just see, mis juhtus ka siis, kui jüngrid ei suutnud kannatavast isikust deemonit välja ajada. Jeesus ütles neile: „See tõug ei lähe välja millegi muu kui palvega.” (Markuse 9:29). Ehk teisisõnu – see nõudis täielikku sõltumist Jumalast.

Püha Vaimu peamine eesmärk on väestada Jumala rahvast, et nad jõuaks kadunud hingedeni ja tõmbaks inimesi Jeesuse Kristuse risti juurde. Nõnda nagu Ta mõistab hukka me patud, nõnda liigub Ta ka uskmatute südameis, tuues nad silmitsi nende üleastumiste- ja läbikukkumistega ning näidates neile, kui tühine on nende elu lahus Jumalast.

Me ei saa Jumala rahvana minna edasi Kristuse täiuses, kui me ei eralda end üha enam selle maailma vaimsusest. Kui me meeled pole üha enam taevaselt meelestatud ja me ei lase lahti meid ümbritsevatest maistest naudingutest, jääb ka me rõõm päästest napiks. Kurb tõsiasi on see, et paljud usklikud pole võimelised nautima oma päästet, kuna nad eiravad Jumala Sõnale kuuletumist. Kuid sõnakuulelikkus Tema Sõnale on just see, millest õnnistused ja rõõm alguse saavad!

Usun, et tänapäeva kogudustes on puudu sügavast, püsivast rõõmust. Olen kuulnud kristlasi ütlemas: „Palvetasime koguduses, et ärkamine võiks langeda me üle.“ Ometi ei tule ärkamine vaid palve peale. Enne, kui inimesed ei janune siiralt Jumala Sõna järele, ei tule ka mingit ärkamist. Ühtlasi tuleb ka alistada oma elud Jumala Sõna täieliku valitsuse alla. Me ei saa kogeda puhast rõõmu enne, kui me pole Jumala puhta Sõna põhjal tundnud ära oma tagasilangemist.