Paljud kristlased räägivad lähedasest suhtest Jumalaga, Temaga elamisest ja käimisest, Tema tundmisest ja Temaga osaduses olemisest. Kuid me ei saa omada tõelist suhet Jumalaga enne, kui pole saanud oma südameisse täit ilmutust Tema armastusest, armust ja halastusest.
Vaid üks asi saab hoida meid käigus ka eelolevatel rasketel aegadel ja selleks on Jumala au mõistmine. Sellele pihta saades avame ka ukse võidukasse ja kõike ületavasse ellu!
Jumala au on ilmutus meie Issanda loomusest ja olemusest. Vanas Testamendis sai Mooses sõna otseses mõttes osa Jumala aust. „Ja Issand möödus tema (Moosese) eest ning hüüdis: „Issand, Issand on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu…“ (2 Moosese 34:6-7).
Kui Jeesus tuli siia maa peale, et elada meie keskel, oli Tal väga konkreetne eesmärk. Miski, mis oli olemas juba enne selle maailma loomist. Ta tuli missiooniga õpetada meile Isa kohta, teha võimsaid tegusid, päästa meid patust ja vabastada meid kõigist sidumistest. Taoline Päästja tõmbaks juba loomulikult selle maailma valitsejate tähelepanu, kuid vaatamata kõigile surmavatele takistustele, mis Ta teele nii inimeste kui Saatana poolt heideti, oli Jeesus siiski võimeline saavutama oma eesmärgi.
Püsi tugevana, isegi kui Jumal tundub vaikivat, sest võit kuulub siiski sulle. See pole sinult ära võetud ja sa pole lõigatud läbi Jumala elust vaid mõne üksiku vea tõttu, sest see pole viis, kuidas Jumal tegutseb. Lihtsalt pöördu Ta poole nagu kuningas Taavet seda tegi – kogu südamest.
Kuningas Taavet väljendas sageli oma kurvastust ja võitlusi: „Oh oleksid mul tuvi tiivad, ma lendaksin minema ja asuksin kuhugi elama…Ma tõttaksin pääsema pakku…“ (Psalmid 55:7, 9). Oli aegu, kus Taaveti kurvastus tõi talle lausa pisarad silma ning ta väljendas oma meeleheidet luulevormis.
Elades langenud maailmas, kogeme me kõik vahel kurvastust ja võitlusi. Kuidas aga leida Jumala armu ja abi keset oma suurimaid vajadusi? Armu teoloogilisele definitsioonile tuginemisest pole keset kriise mingit kasu. Kogedes valu, vajame me Jumala reaalset abi.
Heebrea kirja autor ütleb meile: „Sest meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta.“ (Heebrealastele 4:15).
Osa kristlasi on pidevates kriisides, soovides rääkida sulle pidevalt oma probleemidest. Neil on kohe vajadus kirjeldada teistele oma hädasid, kuid miskipärast on nad tõrksad viima neid asju Jeesuse ette, otsekui Tal polekski midagi pakkuda.
Me kõik oleme harjumuste orjad. Me tavaliselt ärkame ühel ja samal ajal, sööme ühte ja sama hommikusööki, sõidame ühte ja sama teedpidi tööle ja kuulame samal ajal ühte ja sama raadiojaama. Me igapäevased tegevused toovad kaasa lugematul hulgal kordusi. Elu lihtsalt on selline. Ja isegi, et see ei pruugi vahel tunduda nii, siis tõeline kasv ja küpsus peituvad igapäevases, iganädalases ja iga-aastases ustavuses ning vastutuse võtmises.
Ma ärkan aegajalt keset ööd üles, olles haaratud kõikehõlmavast ärevushoost. „Vendade süüdistaja“ sosistab mulle: „Sust’ pole mingit tolku! Oled täiesti mõttetu kuju ja koormaks teistele. Vaata oma minevikule. Vaata, kui palju kordi oled omadega puusse pannud.“ Saatanale meeldib piinata kristlasi, kuid kui Jeesus tuli, siis Ta kuulutas: „See lõppeb nüüd ja praegu!“ Seejärel aga lisas sellele ühe imelise kinnituse: „Ometi ärge arvake, et mina hakkan teid Isa ees süüdistama.“ (Johannese 5:45)
Kui beebid sünnivad siia ilma, kontrollib haigla personal koheselt nende teatud elulisi näitajaid. Korralik hingamine, tugev nutt ja normaalne kehakaal viitavad kõik vastsündinu tugevale füüsilisele tervisele. Nõndasamuti on olemas ka vaimsed näitajad, mis ütlevad meile, kui terved me vaimulikus mõttes oleme ja kõige elulisem näitaja neist on armastus.