„Et me ei loodaks endi, vaid Jumala peale, kes surnud üles äratab.“ (2 Korintlastele1:9). Apostel Paulus kirjutas need sõnad, kui oli omadega täitsa põhja jõudnud. Ta ütles: „Issand on toonud mind punkti, kus inimlik abi enam ei aita. See on nii lootusetu seis, et ainuüksi ülestõusmise väge omav Jumal saab päästa mind!“
Peale seda, kui Aadam ja Eeva olid söönud Eedeni aias keelatud vilja puust, pugesid nad Jumala eest peitu, kui kuulsid Teda päevajaheduses aias ringi liikumas (vt 1 Moosese 3:8). Ja kui Taavet oli teinud pattu ühe oma parima sõduri naisega, korraldades peale seda selle mehe tapmise, et abielluda tema naisega, näeme ka Taavetit tõmbumas endasse. Ta keeldus minemast lahingusse ja peitis end hoopis oma paleesse. Ta oli kaotanud kogu oma võitlusvaimu ning kartis Jumalaga silmitsi seismist tänu oma üles tunnistamata patule.
Üks kõige enam vajatud teenistusi tänapäeva koguduses on lohutamine – teiste trööstimine keset nende raskusi ja kannatusi. Paljud kristlased lihtsalt ei tea, kuhu oma valu puhul pöörduda.
Meile kõigile tuntud kirjakoht, mis kirjeldab Jeesuse eesmärki siin maa peal, leidub Luuka evangeeliumis 4:18-19. „Issanda Vaim on minu peal, seepärast on ta mind salvinud. Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit, kuulutama vangidele vabakslaskmist ja pimedatele nägemist, laskma vabadusse rõhutuid, kuulutama Issanda meelepärast aastat.”
Tavainimeste jaoks on vanaks jäämine hirmutav, kuid Kristuse Ihus saavad kõrges eas inimesed just väge juurde – väge, mis ületab isegi kõik prohveteeringud ja nägemuste nägemised. Elu lõpusirgele jõudes on kõige olulisemad need inimesed, keda armastad – need, kes sulle kõige lähemal ja kelle Jumal on su hoolde usaldanud.
„Kui me elame Vaimus, siis käigem ka Vaimus!“ (Galaatlastele 5:25). Paljud meist on kuulnud läbi oma elu väljendit „Vaimus käima“, aga mida see ka tegelikult tähendab? Mina usun, et see tähendab erakordset ja selget suunda ning mitteähmaseid otsuseid. Püha Vaim pakub absoluutseid ja selgelt detailseid juhiseid neile, kes käivad Temas.
See kuulus kirjakoht külvajast räägib tegelikult kannatlikkusest. Mitte kannatlikkusest inimeste suhtes, vaid kannatlikkusest Jumala suhtes. Mäletad, Jeesus rääkis seal seemnest? Osa seemneid langes tee äärde, osa kaljule, osa ohakate sekka…Kuid osa seemneid langes ka heasse mulda. Vaatame siinkohal Jeesuse selgitust sellele.
Vanasti nägid kristlased vabanemist peamiselt füüsilises kontekstis, kuid inimesed avastavad üsna peagi, et nad vajavad vabastust ka hirmust ja kartusest. Kui see aeg tuleb, tähendab vabanemine „kindla sõna omamist taevast“. Kui kohutavad asjad hakkavad sündima, on inimesed ärevil ja tahavad teada, mida Jumal järgmiseks teeb? Nad pöörduvavad kuhu iganes, et kuulda kedagi, kes on rahulik ja stabiilne. Nad kisendavad: „Ons’ see Jumala kohtumõistmine? Millal see küll lõppeb?“ Kellel siis on vastused? Sinul - tavalisel kristlasel, kes on olnud koos oma Jumalaga.
Tänapäeva maailmas on toimumas midagi väga võimast. Jumal on tegemas oma varjatud, vaikset tööd, mis on nii üleloomulik, et ületab kogu inimliku mõistuse. Ta on valmistamas ette väikest, aga võimast armeed, mis saab olema kõige pühendunum kogu maa peal. Jumal saab lõpetama selle ilmaelu väga puhta, pühendunud ja kartmatu käputäie inimestega.
„Olen ma ometi hakanud kõikide orjaks, et ma seda rohkem inimesi võiksin võita.“ (1 Korintlastele 9:19). Me näeme siin salmis, kuidas Paulus hakkab vaikselt mõistma oma elu missiooni, milleks on hingede võitmine Jeesusele Kristusele! Ta ütleb salmis 16: „Ja häda mulle, kui ma armuõpetust (ehk evangeeliumi) ei kuuluta!“