Ketsemani aed oli koht, kuhu Jeesus läks palvetama, kui Ta proovilepanek oli lähedal ja eesootav karikas tundus käivat  üle jõu. See oli koht, kus Ta nuttis Isa ees välja oma sügavaima valu. Ja see oli ka koht, kus Ta võitis lahingu iga pimeduse jõu ja väe üle.

Osa tänapäeva kristlasi ütleb: „Me põlvkond pole pisarate põlvkond. Meid on kutsutud rõõmustama ja ületama kõiki asju usus. Piisab vaid sellest, kui kuulutame Jumala Sõna ja iga mägi liigub me teelt. Peame lihtsalt mõtisklema Jumala headuse üle.“ Taoline on kaasaja eduka koguduse hoiak.

Paljud inimesed on pinges, sest kuigi neil on rohkelt teadmisi Jumala Sõna kohta, on neil vähe kogemusi selle reaalsest välja elamisest oma elus. Jumal aga tahab, et elaksime välja kõike, mida teame.

Kas sulle tundub, et sellest on päris pikka aega, mil sa viimati Issandat kuulsid? Kas Jumal tundub vaikivat, samas kui need tõotused, mille Ta sulle kord andis, ei näi kuidagi täituvat? Võib-olla alustasid täie innukuse- ja usuga, kui Jumal sulle ütles: „Ma vabastan su ja kasutan su elu oma nime auks!“ Kõik need tõotused, mille Ta sulle kord andis, valmistasid sulle suurt rõõmu, andes jõudu igaks uueks päevaks. Kuid nüüd, keset Jumala vaikimist, mõtled, mis küll on neist tõotustest saanud?

Jeesus veetis oma teenistusaja viimased päevad koos oma jüngritega, valmistades neid ette saamaks tulevase koguduse sammasteks. Nad olid endiselt veel aeglased uskuma ja vähese usuga, mistõttu Jeesus pidi neid aegajalt nende uskumatuse pärast korrale kutsuma. Ta nägi, et nende südameis on üks takistus, mis vajas kõrvaldamist, sest vastasel juhul poleks nad kunagi saanud osa ilmutusest, mida nad vajasid koguduse juhtimiseks.

"Ni nani kati yenu aliye na kondoo mia moja, akipoteza mmoja wao, asiache wale tisini na tisa jangwani, na kumfuata yule aliyepotea mpaka alipoipata?" (Luka 15:4). Yesu anasema hapa juu ya kondoo ambao imejikunja. Kwa wazi, hii inawakilisha mwanachama yuko kwenye kundi la wana kondoo wa Kristo, moja ambayo yamefanywa vizuri na inaongozwa na mchungaji mwenye upendo. Hata hivyo kondoo huu alikuwa amekwisha kupotea hivyo mchungaji alikwenda kuyitafuta.

Kui Peetrus ja jüngrid nägid, mis oli toimumas nelipühapäeval, astus Peetrus koheselt esile ja kuulutas: „Vaid see on, mida prohvet Joel on öelnud…ma valan neil päevil välja oma Vaimust…“ (Apostlite teod 2:16, 18) Nõnda samuti näeme me ka Piiblist, mida Püha Vaim on tegemas neil viimseil päevil – lausa neil viimsetel tundidel.

Jeesus oli kuulutamas suurtele rahvahulkadele, kui inimestel tekkis korraga nälg. Nii kutsus Jeesus jünger Filippuse kõrvale ja küsis temalt ühe olulise küsimuse. „Kui nüüd Jeesus oma silmad üles tõstis ja nägi palju rahvast enese juurde tulevat, siis ta ütles Filippusele: „Kust me ostame leiba, et need saaksid süüa? Aga seda ta ütles teda proovile pannes, sest ta teadis küll, mida ta kavatseb teha.” (Johannese 6:5-6).  Jeesus ütles: „Vaata, siin on tuhanded näljased inimesed. Kuidas neid küll toita? Mis sa arvad, mida me tegema peaks?“ Kui ütlemata kena me Issandast!

Usume me seda või mitte, kuid fakt on see, et Saatan on missioonil, mille täitmise suhtes on ta vägagi visa. Ta on väljas selle peal, et röövida me innukust ja kirge ning teeb kõikvõimaliku, et seda ka saavutada. Kujuta ette, kui efektiivne ta oleks, kui ta suudaks täita vaid selle ühe ülesande ja sihi. Selle ühe asja, mida ta nii meeleheitlikult püüab saavutada.

Kartmatu prohvet Jeremija, kes kuulutas võimsalt pühadusest ja meeleparandusest, omas Jumala meelsust ja elas jumalakartuses. Samas aga, lugedes Jeremija raamatu 20. peatükki, näeme me seal seda suurt usumeest kannatamas tohutu usuvarjutuse all.

„Kuidas Jumal igaühele usu mõõdu on jaganud.“ (Roomlastele 12:3) Igale usklikule on antud oma usumõõt, mida tuleb ehitada üles selliselt, et see muutuks vankumatuks ja kindlaks usuks. Kuidas see aga sünnib? Usk saab tugevaks vaid läbi ühe asja – Jumala Sõna kuuldes ja seda usaldades.