„Aga õnnistatud on mees, kes loodab Issanda peale, kelle lootuseks on Issand. Tema on otsekui vee äärde istutatud puu, mis ajab oma juuri oja kaldal ega karda, kui palavus tuleb, vaid ta lehed on haljad; ja põua-aastal ta ei muretse ega lakka vilja kandmast.“ (Jeremija 17:7-8).
Kui koged, et Jumal kõnetab su südant teatud asja suhtes, milleks Ta on sind valmistanud – olgu selleks siis mõni tee, mida mööda sa pole kunagi varem käinud või kaua igatsetud tõotuse täitumine – ütlen sulle täie meelevallaga: „Sea end valmis katsuma oma südant läbi!“
Minu esimene raamat „Jookse poiss, jookse!“ on lugu sellest, kuidas Jumal päästis mu vihkamist ja vägivalda täis elust New Yorgi tänavate gängides. See raamat müüb endiselt hästi, olles abiks kõige abitumatele ja haiget saanumatele inimestele me ühiskonnas.
Peale selle olen kirjutanud mitmeid teisigi raamatuid, püüdes paljastada siselinnas valitsevat viha, vägivalda ja lootusetust. Iga üks neist raamatutest pakub konkreetseid lahendusi nende probleemide lahendamiseks ja Issand on armuliselt õnnistanud neid püüdeid. Oleme oma lootuse sõnumiga jõudnud miljonite inimesteni.
Piibel viitab meie püüetele olla lihalikul moel Jumalale meelepärased: „Sest nad ei mõista Jumala õigust ning, püüdes kehtestada oma õigust, ei ole alistunud Jumala õigusele.“ (Roomlastele 10:3). Püüe saavutada omaenda õigust, on tegelikult me lihalik töö ja püüe! Püüd olla Jumalale meelepärane omaenda inimlikust jõust röövib meilt rahu ja rõõmu suhtes Temaga. Mis iganes võite me ka ei saavutaks – need jäävad alati üürikeseks ja me langeme taas kiusatusse. Hingevaenlane aga muudkui närib me kallal ja vestlus temaga võib olla midagi sarnast:
Me kõik võime öelda: „Olen lunastatud oma Päästja vere kaudu, kuid pole veel päris 100% täiuslik.“ Me kiidame ja ülistame Jumalat, kuid ometi püüavad nii paljud meist veel olla Talle kangesti meelepärased.
Aegajalt mõnda võitu saavutades, võid tunda end ütlemata hästi. Sa ütled endale: „Hakkama sain! Teadsin, et kui pühendun sellele kogu ihu ja hingega, saan ka võidu.“ Sul on kalduvus olla uhke oma saavutuste üle ja käia siis ringi ning mõista hukka neid, kes pole nii võidukad.
Kui Saatan püüab sind veenda, et oled väärtusetu kuju elama koos Jumalaga ja teenima Teda, siis sa tead, et see ei vasta tõele. Samas võib sul siiski olla raske olla täiesti kindel, et Jeesus on sind puhtaks teinud ja enese ette seisma seadnud, et Teda ustavalt teenida. Ometigi, Jumala Sõna ütleb, et nii on!
Kes ütleb sulle, et sa pole midagi väärt, et sa pole piisavalt hea, et sa oled kasutu ja Jumala poolt mitte kasutatav? Kes tuletab sulle muudkui meelde, et oled nõrk, abitu ja totaalne läbikukkuja? Ja kes ütleb sulle, et sa ei vea kunagi välja Jumala standardeid silmas pidades?
Kes ütleb ülistusmeeskonna liikmetele, et nad pole väärt laulma kiitust jumalakojas või muusikutele, et nad pole väärt mängima ülistuspille? Kes ütleb kirikuabilistele, koguduse vanematele, pühapäevakooli õpetajatele, vabatahtlikele ja inimestele lihtsalt kirikupingis, et nad on väärtusetud?
Jumal ütles Moosesele, kui Iisraeli lapsed Egiptuses olid: „Ütle Iisraeli lastele, et nad pöörduksid tagasi ja lööksid leeri üles Pii-Hahiroti kohale, Migdoli ja mere vahele, Baal-Sefoni ette, sellega vastakuti; lööge leer üles mere äärde!“ (2 Moosese 14:1-2). Jumal andis teada, et Ta on neid viimas uude paika.
Vana Testamendi ajal oli nii, et kus puudus vesi, seal puudus ka elu. Inimesed surid põua ajal. Nõnda samuti ka, kui Jumala Vaimu elavad veed ei voola meis, puudub meil ja me kogudustel vaimulik elu ning meil on vähe elujõudu. Nii nagu Mojave kõrbes võrdub vee puudumine elu, kasvu ja vilja puudumisega. Me võime ju käia regulaarselt kirikus ning omada täiuslikke doktriine, kuid kui Püha Vaim meid ei kasta, kuivame me kokku ja sureme.
Jumal kirjeldab end järgnevalt: „Mina õpetasin Efraimi käima, võtsin nad oma kätele, aga nad ei mõistnud, et ma tahtsin neid terveks teha.“ (Hoosea 11:3). Algkeeles kõlab see salm järgnevalt: „Ma tulin nende juurde nende meeleheites ning kosutasin neid õrnalt keset nende vigastada saanud haavatud kohti. Hoidsin neid oma kätel kui põetaja.“ Kuid salmis 7 on öeldud: „Minu rahval on kalduvus minust ära pöörduda.“ Sõna „kalduvus“ tähendab siin pingetest ja kahtlustest kinni hoidmist.