„Aga ta palugu usus, ilma kahtlemata, sest kahtleja sarnaneb tuule tõstetud ja sinna-tänna paisatud merelainega. Selline inimene ärgu ometi arvaku, et ta midagi saab Issandalt.“ (Jaakobuse 1:6-7)
Paljud kristlased istuvad jumalakojas ja virisevad ning kaebavad otsekui Jumal ei kuuleks neid. Kuid Jumal kuuleb me nurinaid – süüdistusi, et Ta ei hooli meist ja vihjeid selle kohta, et Ta on meid alt vedanud.
„Sest seal küsisid meilt meie vangiviijad laulu sõnu ja meie piinajad rõõmulaule: „Laulge meile Siioni laule!” Kuidas me võime laulda Issanda laulu võõral pinnal?“ (Psalmid 137:3-4). Jumala rahvas oli minemas läbi oma elu raskeimast hetkest. Neid veeti minema ja nende kinnipidajad nõudsid neilt laulu, samas, kui kõik, mida nad kogesid, oli masendus, meeleheide ja lootusetus.
Tänapäeva inimesed tahavad olla kõike muud kui teenijad. Nende uhkus saab isegi riivatud teenimise mõttest. Üks populaarne kirjakoht ütleb: „Nõnda ei ole sa enam ori (ehk teenija), vaid poeg, aga kui sa oled poeg, siis sa oled ka pärija Jumala kaudu.“ (Galaatlastele 4:7). Mida Paulus siin tegelikult ütleb? Ta selgitab, et poeg, keda on korralikult õpetatud, teab, et ta on kuninga ametlik pärija ühes kõigi õigustega, mis selle positsiooni juurde käivad. Kuid ta armastab oma isa nii väga, et valib siiski teenija rolli.
„Ma ei taha, et miski mu elus takistaks seda, mida Jumal tahab teha mu sees.“ Jumal toob alati oma rahva sellesse punkti, sest enne, kui Ta saab tuua esile oma parima meis, peab Ta tegema midagi sügavat me sees. Ta tahab anda meile oma võidu, kuid Ta tahab ka, et oleksime täielikult pühendunud Talle.
„Kuidas ma küll tean, mis on Jumala tahe? Kuidas võin olla kindel, et elan oma elu Tema tahtes?“ Oled sa kunagi leidnud end küsimas taolisi küsimusi? Kas Jumala tahtega seotud teemad on su jaoks segadust tekitavad, või elad sa pideva hirmu all, et magad maha Tema tahte oma elu jaoks?
Kui sulged end koos Jumalaga oma palvekambrisse, juhib Püha Vaim sind alati Jumala ilmutatud Sõna juurde. Kristus on elav Sõna ja Ta ehitab su usu üles.
Enamus kristlasi ei kuula Jumalat. Nad lähevad Tema juurde vaid rääkima! Samas annab Piibel meile selgelt teada, et kes iganes oli eales kasutatud Jumala poolt, õppis olema Tema ligiolus seni, kuni kuulis Temalt. Piibel annab väga selgelt mõista, et Jumal tahab rääkida igaühega meist. „Ja su kõrvad kuulevad sõna, mis su tagant ütleb, kui te kaldute paremale või vasakule: „See on tee, käige seda!”” (Jesaja 30:21)
„Läbi palvetama“ on esimeste nelipühilaste poolt loodud termin, mis osade nende jaoks tähendas seni põlvedel olemist, kuni oled kindel, et oled Jumalalt vastuse saanud. Teiste jaoks tähendas see ikka ja jälle Jumala juurde tagasitulekut, kuni vastus saabus. (Seda nimetati „püsivaks palveks“).
Käies noore poisina kristlikes laagrites, kuulsin inimesi tunnistamas: „Hoian altari sarvedest kinni ega lase lahti seni, kui olen Jumalalt vastused saanud.“ Samas ei usu ma, et see oleks „läbi palvetamise“ tõeline tähendus.
Issand juhtis mind lugema Nehemja 2. peatükki ja ma nägin seal midagi, mida polnud kunagi varem näinud. See peatükk kätkeb endas julgustavat lugu kõigile, kes tulevad Jumala ette raske südamega.
Nehemja oli Pärsia kuninga Artahsasta joogikallajate ülem. See tähendab seda, et ta maitses kõiki kuningale viidavaid veine enne, kui need kuningani jõudsid, olemaks kindel, et need pole mürgitatud. Aja jooksul sai Nehemjast kuninga usaldusväärne sulane.
Eliisa päris Eelijalt kogu maa prohveti staatuse. 2 Kuningate 4 ptk’s võime näha, kuidas ta seisis silmitsi oma esimese suure proovilepanekuga. Ühe suunemitest abielupaari poeg oli surnud, mispeale lapse ema hüüdis meeleheites Eliisa poole: „Olen palunud ja paastunud, kuid pole Jumalalt midagi saanud. Ma ei mõista Jumala tegusid ja see on rohkem, kui ma kanda suudan. Mul lihtsalt pole enam jõudu jätkata.“